Hommiku päikese käes paistis lennuki aknast Riia. Juhhuu! Kohe-kohe oleme kohal.
Ootame bussi. Poolakatel rattad katki. Noormehel oli esiratas suisa kaheksaks (kodarad puru) ja mingi jama käiguga. Õnneks oldi neil transpordiga vastas.
Saabus meie buss. Riiga sõites oli meil väike käru ning hädavaevu mahutasime rattad ära. Üllatus-üllatus! Nüüd oli veel väiksem käru. Vähe ei vajunud mokk töllakile. Õnneks ei pidanud keegi rattaga Tallinna poole uhama, juht suutis kõik rattad kärusse ja bussis olevasse pagasiruumi paigutada.
Tsivilisatsioon = Statoil :)) Riia tundub mõnusalt kodune ja kodu ise nii lähedal. Mind tabas nukruse ja koduigatsuse hoog korraga, vaid uni sai sellest võitu.
Piirikontroll ja taas üllatus - seekord muusikaline. Selleks on vaja korraks pöörduda tagasi Tbilisisse, kus Alvar oli kadunud ning ajas mingeid asju. Ajas välja Puhhi matkade Eestisse saabumise loo, mida Mõmmi alati mängitab - Erich Krieger "Tere hommikust Eestimaa". Alvar, see tegi südame alt soojaks! Tänud!
Elevust tekitas ka rannapalli loopimine bussis:) Peatus Pärnus ja siis juba Priidu õuel Tallinnas. Ülemiste Keskuse parklast iga roju oma koju.
Oma koju, oma padjale, mõtelge! Kui te vaid teaks kui lihtne on elu siin Eestimaal. Selleks, et seda teada saada, minge vaadake maailmas ringi!
Kaaslastele: Aitäh, et te mul olemas olete! Järgmistel väiksematel ja suurematel vallutusretkedel näeme!
Tulevik: Ühine otsus oli minna Gruusiasse ratastega tagasi 2012. aasta augustis - kripeldama jäi Kazbegi ja Svaneti piirkond. Eks näis, kes läheb, kes mitte.
2008 september Krimm
Wednesday, February 6, 2008
25.09.2007
Magasime kaua. Heh, sellegi poolest ei õnnestunud naabreid vältida. Mingil arusaamatul põhjusel olid nad veits mossis. Huvitav miks?
Mõnus hommikusöök, kokkulepped asjade hotellis hoidmise osas omanikuga ning linna. Seekord jaguneti teisiti - kujunes nais- ja meeskond. Mehed suundusid kirikusse????, meie muusika ning kodustele kingituste otsingule. Liina-Kalli plaadiriid.
Rustaveli, parlamendihoone, suveniiri poed, primadonna. Lahe kohvik vanalinnas, koguneme. Alvar kadunud, ajab mingeid asju.
Rataste pakkimine hotelli juures, hüvastijätud ning sukeldume taas Tbilisi liiklusesse, et jõuda lennujaama. Tempo valiti ülikiire, andis alles kütta. Seda enam, et viimane nädal on korralikku turisti mängitud ning ihu vedelaks muutunud. Janika sõitis lennujaama taksoga (peno draama).
Lennujaamas kohtusime kahe poolakaga (tütarlaps ja noormees), kes tulid just Armeeniast - ratastega. Saime kätte hästi hoitud kastid, millesse pakkisime usinalt rattad. Kastidest omakorda tekitasime sularaha automaadi kõrvale isikliku nurga, milles oli hää külitada. Urmasel ja Alvaril oli salajane S-tähega probleem. Kõikvõimalikud pakutud sõnad ei sobinud. Jäigi nii.
Rein, lahke inimene tegi kõgile söögi välja. Arvan, et ma pole kunagi nii palju friikaid söönud. Lennujaamas hankisin enam-vähem korraliku Gruusia kaardi, parem hilja kui mitte kunagi.
Tagasi pesasse jõudes tabas meid korralik üllatus - TEQUILA, s-tähega probleem oli sool, mis sellel hetkel ei olnud enam probleem. Tequila party.
Tbilisi lennujaam on huvitavalt tehtud. Kui mujal maailmas on tax-free pärast käsipagasi ja passikontrolli, siis seal on vastupidi. Teada on, et lennukisse ei või võtta kaasa vedelikku suuremas koguses kui 200 ml, kuid katsu sa osta vee pudelit, mis oleks alla poole liitri. OK, meid ootas ees poolteist tundi ootust pärast kontrolli ja lennusõit pikkusega 4 tundi, kuid mis teevad need, kes tahavad kaugemale sõita. Eks jah, ostavad lennukist hingehinnaga.
Tundsime ka ootesaalis ennast mugavalt ning sättisime põrandale tukkuma, sellega ei olda seal vist eriti harjutud, kuid mis neil ikka teha oli. Öö hilistel ehk hommiku varastel tundidel kolisime põrandalt lennukisse.
Mõnus hommikusöök, kokkulepped asjade hotellis hoidmise osas omanikuga ning linna. Seekord jaguneti teisiti - kujunes nais- ja meeskond. Mehed suundusid kirikusse????, meie muusika ning kodustele kingituste otsingule. Liina-Kalli plaadiriid.
Rustaveli, parlamendihoone, suveniiri poed, primadonna. Lahe kohvik vanalinnas, koguneme. Alvar kadunud, ajab mingeid asju.Rataste pakkimine hotelli juures, hüvastijätud ning sukeldume taas Tbilisi liiklusesse, et jõuda lennujaama. Tempo valiti ülikiire, andis alles kütta. Seda enam, et viimane nädal on korralikku turisti mängitud ning ihu vedelaks muutunud. Janika sõitis lennujaama taksoga (peno draama).
Lennujaamas kohtusime kahe poolakaga (tütarlaps ja noormees), kes tulid just Armeeniast - ratastega. Saime kätte hästi hoitud kastid, millesse pakkisime usinalt rattad. Kastidest omakorda tekitasime sularaha automaadi kõrvale isikliku nurga, milles oli hää külitada. Urmasel ja Alvaril oli salajane S-tähega probleem. Kõikvõimalikud pakutud sõnad ei sobinud. Jäigi nii.Rein, lahke inimene tegi kõgile söögi välja. Arvan, et ma pole kunagi nii palju friikaid söönud. Lennujaamas hankisin enam-vähem korraliku Gruusia kaardi, parem hilja kui mitte kunagi.
Tagasi pesasse jõudes tabas meid korralik üllatus - TEQUILA, s-tähega probleem oli sool, mis sellel hetkel ei olnud enam probleem. Tequila party.
Tbilisi lennujaam on huvitavalt tehtud. Kui mujal maailmas on tax-free pärast käsipagasi ja passikontrolli, siis seal on vastupidi. Teada on, et lennukisse ei või võtta kaasa vedelikku suuremas koguses kui 200 ml, kuid katsu sa osta vee pudelit, mis oleks alla poole liitri. OK, meid ootas ees poolteist tundi ootust pärast kontrolli ja lennusõit pikkusega 4 tundi, kuid mis teevad need, kes tahavad kaugemale sõita. Eks jah, ostavad lennukist hingehinnaga.
Tundsime ka ootesaalis ennast mugavalt ning sättisime põrandale tukkuma, sellega ei olda seal vist eriti harjutud, kuid mis neil ikka teha oli. Öö hilistel ehk hommiku varastel tundidel kolisime põrandalt lennukisse.
24.09.2007
Hommikune tervitus terassi naabritelt: "Thank you for a quiet night". Mis mõttes! Olime päris vaikselt ning möllu ei teinud.
Hommikusöögi tuba ja söök olid viimase peal. Antiikmööbel ja hulk sobilikke vidinaid. Asutasime saatkonna poole, et tuua rattad hotelli. Metroo. Toimib, puhas, odav, gruusiakeelne. Samas linna õhk on sudust raske.
Sadul, jeee! Lenksud, mmm! Pedaalid, huuuh! Oh kuidas ma neid igatsesin, minu ninnu-nännu ratas.
Orienteerusime ratastel hotelli tagasi - kui vajate suurel hulgal liiklusega kaasnevat adrenaliini ning soovite nautida gruusiale iseloomulikku toimivat liikluskaost, siis on Tbilisi õige koht. Osad rattad mahutati hotelli garaaži, osad tühja kõrvalmajja. Tundus turvaline ning nii see ka oli.
Janika ja Priit taas haiglasse, seekord paberimajandust korda ajama. Teised Tbilisi kohal kõrguvasse Narikala kindlusesse. Ivo+sipelgad, Urmas+prügikast. Kindlust ilmestasid armunud paarid. Poisid olid elevil. Kindluse kõrval kõrgub suur naiskuju (kuninganna), seest betoon väljast miski plekk. Soovitan vaadata mõne meetri kauguselt alt üles. Hi-hiii, jabur!
Mäepeal kõrgus ka kütuse firma päähoone. Nojah. Oletan, et kogu Gruusia raha on just sinna maetud.
Tequila jaht. Seda kas ei ole või kui on, siis hind eesti omaga võrreldes kahekordne. Aga isu ju oli ning ees ootas meie matka viimane öö (kui ees ootav lennujaama öö välja arvata). Teel hotelli nägin inimgruppi, kus kõik nägid välja eurooplaste moodi, pigem mõjusid koduselt. Lähemale jõudes kostis samast inimgrupist täiesti selgelt "Erkki Nool". Mõh! Tont, eestlased. Juttu jätkus keset tänavat vähemalt tunniks ning laiali mindi ka pigem seetõttu, et meil hakkas lähenema saunatund.
Poisid koliti nende šikist buduaarist keldrituppa :) mis nägi välja askeetlikum. Aa, tänaval möödus hotellist grupp noormehi eheda gruusia lauluga, judinad jooksid mööda selgroogu.
Külastasime Tbilisi kuulsat sauna. Mehed-naised eraldi + pesunaine/mees. Kõigepealt väävlirikkasse kuumavee basseini likku ja siis saabus pesunaine, selline tugev. Olin "julge" ning potsatasin esimesena pesulauale. Tädil oli käes marlisukk, milles olid seebid. Valas sortsu tulist vett suka sisse ning lõi seebi vahtu. Keha seebitati peanupust jalataldadeni ohtra vahu sisse. Seejärel võeti kinnas, mis oli valmistatud vanast vaibast ning hakati nühkima. Oh neid mustuse rulle. Õnneks oma rulle ei näinud, nii hää oli silmad kinni lasta ja kergelt suigatada. Kui tagant poolt oli mustus roogitud, käsutati seliti. Pöörasin ennast hoogsalt ja ei võtnud arvesse asjaolu, et asi millel lõsutasin on sile ning veest ja seebist libe. Pesutädi on vist seda ennegi näinud ning püüdis mind osavalt kinni. Kõik hakkas otsast peale: vaht+kinnas. Ja uuesti kõhuli - massaaž. Vrr. Tädi tundis tööd. Seejärel tagasi basseini likku. Nii sai puhtaks neli naisolevust.
Saunast lahkus väga rahulolev ja väsinud seltskond. Kõik olid kasitud ning nägid välja veits teist moodi, kuidagi liiga puhtad :))
Alvaril oli kass, asi lahenes, kui tema nimepäeva puhul Eestist toodud kroon pähe pandi ning hulk kingitusi kah pihku pisteti.
Tequila party terrassil. Märksõnad: tequila, sidrun, sool, soolane naba, soolased karvased sääred, parmupill, sume öö, varajane hommikutund.
PS Seekord ei olnud me vaikselt, meelega. Naabrid panid akna pauguga kinni. Ups!
Hommikusöögi tuba ja söök olid viimase peal. Antiikmööbel ja hulk sobilikke vidinaid. Asutasime saatkonna poole, et tuua rattad hotelli. Metroo. Toimib, puhas, odav, gruusiakeelne. Samas linna õhk on sudust raske.
Sadul, jeee! Lenksud, mmm! Pedaalid, huuuh! Oh kuidas ma neid igatsesin, minu ninnu-nännu ratas.
Orienteerusime ratastel hotelli tagasi - kui vajate suurel hulgal liiklusega kaasnevat adrenaliini ning soovite nautida gruusiale iseloomulikku toimivat liikluskaost, siis on Tbilisi õige koht. Osad rattad mahutati hotelli garaaži, osad tühja kõrvalmajja. Tundus turvaline ning nii see ka oli.
Janika ja Priit taas haiglasse, seekord paberimajandust korda ajama. Teised Tbilisi kohal kõrguvasse Narikala kindlusesse. Ivo+sipelgad, Urmas+prügikast. Kindlust ilmestasid armunud paarid. Poisid olid elevil. Kindluse kõrval kõrgub suur naiskuju (kuninganna), seest betoon väljast miski plekk. Soovitan vaadata mõne meetri kauguselt alt üles. Hi-hiii, jabur!Mäepeal kõrgus ka kütuse firma päähoone. Nojah. Oletan, et kogu Gruusia raha on just sinna maetud.
Tequila jaht. Seda kas ei ole või kui on, siis hind eesti omaga võrreldes kahekordne. Aga isu ju oli ning ees ootas meie matka viimane öö (kui ees ootav lennujaama öö välja arvata). Teel hotelli nägin inimgruppi, kus kõik nägid välja eurooplaste moodi, pigem mõjusid koduselt. Lähemale jõudes kostis samast inimgrupist täiesti selgelt "Erkki Nool". Mõh! Tont, eestlased. Juttu jätkus keset tänavat vähemalt tunniks ning laiali mindi ka pigem seetõttu, et meil hakkas lähenema saunatund.
Poisid koliti nende šikist buduaarist keldrituppa :) mis nägi välja askeetlikum. Aa, tänaval möödus hotellist grupp noormehi eheda gruusia lauluga, judinad jooksid mööda selgroogu.
Külastasime Tbilisi kuulsat sauna. Mehed-naised eraldi + pesunaine/mees. Kõigepealt väävlirikkasse kuumavee basseini likku ja siis saabus pesunaine, selline tugev. Olin "julge" ning potsatasin esimesena pesulauale. Tädil oli käes marlisukk, milles olid seebid. Valas sortsu tulist vett suka sisse ning lõi seebi vahtu. Keha seebitati peanupust jalataldadeni ohtra vahu sisse. Seejärel võeti kinnas, mis oli valmistatud vanast vaibast ning hakati nühkima. Oh neid mustuse rulle. Õnneks oma rulle ei näinud, nii hää oli silmad kinni lasta ja kergelt suigatada. Kui tagant poolt oli mustus roogitud, käsutati seliti. Pöörasin ennast hoogsalt ja ei võtnud arvesse asjaolu, et asi millel lõsutasin on sile ning veest ja seebist libe. Pesutädi on vist seda ennegi näinud ning püüdis mind osavalt kinni. Kõik hakkas otsast peale: vaht+kinnas. Ja uuesti kõhuli - massaaž. Vrr. Tädi tundis tööd. Seejärel tagasi basseini likku. Nii sai puhtaks neli naisolevust.
Saunast lahkus väga rahulolev ja väsinud seltskond. Kõik olid kasitud ning nägid välja veits teist moodi, kuidagi liiga puhtad :))
Alvaril oli kass, asi lahenes, kui tema nimepäeva puhul Eestist toodud kroon pähe pandi ning hulk kingitusi kah pihku pisteti.
Tequila party terrassil. Märksõnad: tequila, sidrun, sool, soolane naba, soolased karvased sääred, parmupill, sume öö, varajane hommikutund.
PS Seekord ei olnud me vaikselt, meelega. Naabrid panid akna pauguga kinni. Ups!
23.09.2007
Varajane äratus. Täpne start. Taadid olid eelmisest korrast õppust võtnud. Suund Mtskheta - kunagise päälinna poole. Loodetud meestelaulu ei kuulnud :(, ehete 
šoping. Järgmine sihtkoht Uplistsikhe. Väga nummi koht. Koobaslinn (1 aastatuhat e. Kr), kus on mäekülje sisse rajatud saalid, altarid jne. Põhjalikuks tutvumiseks kulus ca 2 tundi.
Nälja kustutamine Gori linnas - kala!!!, väga hää oli. Gori linnas on Stalini kuju, ühtegi silti küljes ei ole, kohustulikud fotografeerimised. Stalini muusemi jätsime vahele.
Tagasiteel üritasime leida hotelli Mtskhetast saadud brošüüri abil, kuid seda üritust tabas ebaõnn. Meil oli teadmine, et mammi juurde tagasi ei taha ning taatidest on kah juba villand.
Priidul ja Janikal oli asja haiglasse, teised jätsid taatidega hüvasti Tavisubleba väljakul.
Alvar, Rein ja Raul läksid hotelli otsingutele. Mina, Maiken, Liina ja Urmas jäime asjade valvesse. Parasjagu liikus Tbilisis ringi kohalik president mingite tähtsate ninadega ning kogu linn oli pungil politseist, isegi kadetid olid välja aetud.
Leiti hotell. Maja number, kus hotell asuma pidi oli kruvitud huvitava maja külge Maja ees oli tellistel vana autoromu, maja fassaad oli toetatud ning maja ise kohe-kohe pooleks vajumas. Heh..he..e, võttis kokutama. Õnneks selgus, et see ei ole siiski meie hotell. Maja, mis pidi meile koduks olema veel kaheks ööks asus äbariku taga. Hotell oli väga hubane ning omanik väga tore.
Poisid said esimeseks ööks šiki toa, tütarlapsed kolisid kabineti taga asuvasse raamatukogusse ;))
Ivo leppis õekeste ehedatega (õekesed rongist) kokku ekskursiooni Tbilisis. Nad on kunagi giiditööga tegelenud ning said hästi hakkama. PS Naisgrusiinid on korralikud, nii ka õeksed ehedad. Ivo jäi pika, pika ninaga.
Sume õlleõhtu/-öö terrassil. Juttu jätkus varaste tundideni. Vrrrr.
šoping. Järgmine sihtkoht Uplistsikhe. Väga nummi koht. Koobaslinn (1 aastatuhat e. Kr), kus on mäekülje sisse rajatud saalid, altarid jne. Põhjalikuks tutvumiseks kulus ca 2 tundi.Nälja kustutamine Gori linnas - kala!!!, väga hää oli. Gori linnas on Stalini kuju, ühtegi silti küljes ei ole, kohustulikud fotografeerimised. Stalini muusemi jätsime vahele.
Tagasiteel üritasime leida hotelli Mtskhetast saadud brošüüri abil, kuid seda üritust tabas ebaõnn. Meil oli teadmine, et mammi juurde tagasi ei taha ning taatidest on kah juba villand.
Priidul ja Janikal oli asja haiglasse, teised jätsid taatidega hüvasti Tavisubleba väljakul.
Alvar, Rein ja Raul läksid hotelli otsingutele. Mina, Maiken, Liina ja Urmas jäime asjade valvesse. Parasjagu liikus Tbilisis ringi kohalik president mingite tähtsate ninadega ning kogu linn oli pungil politseist, isegi kadetid olid välja aetud.
Leiti hotell. Maja number, kus hotell asuma pidi oli kruvitud huvitava maja külge Maja ees oli tellistel vana autoromu, maja fassaad oli toetatud ning maja ise kohe-kohe pooleks vajumas. Heh..he..e, võttis kokutama. Õnneks selgus, et see ei ole siiski meie hotell. Maja, mis pidi meile koduks olema veel kaheks ööks asus äbariku taga. Hotell oli väga hubane ning omanik väga tore.
Poisid said esimeseks ööks šiki toa, tütarlapsed kolisid kabineti taga asuvasse raamatukogusse ;))Ivo leppis õekeste ehedatega (õekesed rongist) kokku ekskursiooni Tbilisis. Nad on kunagi giiditööga tegelenud ning said hästi hakkama. PS Naisgrusiinid on korralikud, nii ka õeksed ehedad. Ivo jäi pika, pika ninaga.
Sume õlleõhtu/-öö terrassil. Juttu jätkus varaste tundideni. Vrrrr.
Monday, February 4, 2008
22.09.2007
Eelmisel õhtul fotosessiooniga õnnistatud palvetaja ritsikat tabas meie ehmatuseks ja kurvastuseks ootamatu lõpp hiidämbliku lõugade vahel. Mh. Seega tegime uue fotosessiooni.Hommikut alustasime tugeva söögiga - hõrk külm lambaliha ja kuum lambapuljong.
Sellel päeval oli plaanis tutvuda mõne vaatamisväärsusega ja sügavamalt vaadata sisse Kahheetia veinikeldrite sügavustesse. Alustasime siiski nunnakloostrist Sighnaghis. Minust ja julgen arvata, et mõnest meie kambajõmmist veel, ei saa korralikku turisti. Kohustuslikud, suht
steriilsed objektid tekitavad võõristust ja tahtmist nendest kaugemale saada. Kloostri juurest suundus mõnus metsane rada mööda mäekülge alla, kus pidi meid ootama püha vesi. Kloostri õuel ukerdasin pika hõlmikseelikuga, mille alla jätsin lühikesed püksid. Rada mööda alla minnes kerisin selle ümbert, ebamugav kõmpida. Lootsin leida salajast allikat, nii nagu nad enamjaolt Eestis on (va Kuremäel). Kohale jõudes jahmusin tunglevast rahvamassist - naised kaetud pea ja uhkelt ülesvuntsituna. Kerisin seeliku kiiresti tagasi. Allikat ei näinudki. See asus mingi ehitise sees, kuhu kogu inimmass soovis sisse saada. Oh õudust. Kõmpisin sama targalt mäkke tagasi.
Seejärel sõitsime Sighnaghi linna - oleks sattunud nigu vanasse Itaalia linna (http://en.wikipedia.org/wiki/Sighnaghi). Enamus linnast oli tellingutes ning üritati korraga renoveerida tervet linna. Renoveerimine ei ole vist antud juhul kõige õigem sõna. Pigem tehti korda fassaadid ning tänavad. Hästi kummaline linn, tuleviku turistilõks. Gruusiast ei olnud jälgegi va majade tagumised osad :)) Kohalik kriminaaluurija pakkus giiditeenust. Keeldusime viisakalt, sest pisikese linna tutvumiseks piisas 20 minutilisest jalutuskäigust, mille käigus said kõik liivakuhjad, tellingud ja korralikumad nurgad vaadatud. Omaette vaatamisväärsuseks osutus sealne ratsapolitsei.Veinikeldritega oli suurem probleem. Esiteks algab Gruusias igaaastane veini tegemise periood alles 25.09. Teiseks on vahepealne elu-olu soodustanud veinitööstuse väljasuremist. Kolmandaks ei teadnud kohalikudki, kus veinikeldrid võiksid asuda. Need kohad ei ole neile mõeldud.
Siiski leidsime kunagise kuulsa veinitööstuse (veits enne Tsindalit), millest oli saanud nüüd (vist saksa) mahlatööstus. Töödejuhataja tegi ekskursiooni ning kunagisest hiilgusest sai vähemalt aimu. Sealt olla veetud nõukogude ajal Venemaale vagunite kaupa veine.
Järgmisena jõudsime Tsinandalis asuva prints Aleksander Tšavtšavadze residentsi kõrgelt tarastatud aia taha. Mina mossisin - tont veinist ei hooli ja tunde aia taga passida on jabur. Ostsime pileti pargi külastuseks ja degusteerimiseks. Pargi külastus toimus saatjaga, kes saba selgas ratsutas superkiirelt mööda pargiteid, meie kõrvad lontis järgi. Meenutas Garfieldi filmi, kus ta vaatab autoaknast välja ning loendab "post, post, post". Meil kõlas see "puu, puu, puu, maja, puu, puu, kuju, puu, ...". Park oli tõesti ilus ja täis haruldasi puid ning pöösaid. Põhimõtteliselt peaks see park, palee ning vanad veinikeldrid andma pildi Gruusia 19. sajandi aadlike elust. Veinide degusteerimisel ei märganud suurt vaimustust, aga elevus tekkis kiiresti, sest maitmine (pigem joomine) toimus tühja kõhuga. Janika ostis mõned pudelid Eestisse kaasa võtmiseks, poisid norisid mitu päeva, et noh kas teeme peedid kah lahti.
Peale degusteerimist Tbilisisse tagasi. Priit ootas. Ta lasti hommikul haiglast välja. Ootusärevus. Lõpuks oli meie kamp samas koosseisus kui alguses!!
Sööma. Mina, Liina tegime samal ajal tutvust Tbilisi tõelise aguliga. Heh, väga ei soovita. Kui teisiti ei saa, siis soovitan kaasa võtta meessoost saatja ning kindasti tuleb selga panna vähemalt põlvini ulatuv seelik/püksid, õlad katta. Teiste juurde jõudes, saime teada, et meie marsajuhid olid meid suisa otsimas käinud. Saime "riielda".
Jäime Liinaga söögikoha ette seisma ja meiega tegi tutvust koha omanik. Üritas meid viia korralikku restorani ning korraldada banketi, las sõbrad jäävad siia. Lahti saime tast alles siis, kui olime nõus telefoni numbri üles kirjutama ning andnud lubaduse, et helistame talle kohe kui igav hakkab. Helistada lubati 24h. Igav ei hakanud :)) meil omal hää seltskond.
Öö veetsime taas mammi juures, sest hommikul pidime jätkama koos taatidega.
Sunday, February 3, 2008
21.09.2007
Hommik venis. Muide, mitte meist ega tša-tšast sõltuvalt. Olime juhiga kokku leppinud, et kell 9 on start. Juht saabus kell 9.30 koos sõbra ja lambaga. Nii sõbral kui lambal oli kohale jõudes hing sees. Kui marsaga õuelt lahkusime, siis üks neist lahkus potis, marsa tagaosas. Õnneks osutus selleks lammas.
Hommikusöögi ajal oli paljudel pisike moss, mis õnneks peale kõhutäit lahtus.
Võtsime suuna Kahheetia poole, mis jääb Tbilisist ida poole. Kindel otsus oli läbi põigata mungakloostrist, mis asub Gruusia Aserbaidžani piiril - David Goreji. Tbilisi poolne tee oli mõtetult igav, vaatamiseks vaid mõned nafta puurtornid ja päikesest kõrbenud lauged mäenõlvad. Võrreldes Tbilisist läände jääva rohelusega oli veits masendav.
Elevust tekitas arbuusiturg. Veotautod, kärud, villised jms pilgeni täis arbuuse. Võttis kukalt kratsima. Tahaks arbuusi, aga tont teab millist neist tuhandetest. Valisime kõige atraktiivsemast sõiduvahendist, milleks osutus äbarik villis järelkäruga. Asi oli ainuüksi juba vaatamisväärt :))
Udabna - küla, milles vähemalt iga teine maja oli mahajäetud ning naabrite poolt maast laeni täidetud heinaga. Hein oli paigutatud tihedalt kõikvõimalikesse kohtadesse - keset õue, räästa alla, nagu mainis naabri majja jne. Pika otsimise peale leidsime poe. Ainus asi, mis meie marsajuhtidele andis märku poe asukoha kohta, oli sigareti pakilt rebitud papi tükk raudväraval. Poe õuelt anti meile kaasa ilusad viinamarjad ning poe aia taga viskasime kreekapähkleid kivide vastu puru. Tore mäng :)
Kohtusime poolakast üksikhunti, kes sõitis mööda maailma rattaga. Mina olin kade. Tont, ma olen rattamatkal, aga tiirutan mööda Gruusiat kui tõeline turist. On ju põhjust kadedust tunda.
David Goreji. Mäed punakad, paljad, justkui sätitud. Vaadates põhjast lõuna poole, siis näed vaid kõrbenud rohumaad. Vaadates aga lõunast põhja suunas, siis on mingi uskumatu jõud tõstnud maa pahupidi ning paljandub sadu meetreid kunagist maapõue triibulist sisemust.
Kloostris võttis meid vastu habetunud munk, kes hää meelega rääkis ajaloost, kohalikust elust-olust ning kuulutas ühtlasi ka kolmanda maailmasõja tulekust. Kondasime ringi ka iseseisvalt. Mina, Liina, Maiken ja Alvar otsustasime asja põhjalikult ette võtta ning viitsisime ronida mäest üles, kus pidi meid ootama hea vaade ning hulk ajalugu. Nii ka oli. Ülesse jõudes sattusime tõelisesse vaikelusse. Istusime maha ja vaikisime ka. Ebatavaline kogemus. Munga jutu järgi pidi Gruusia ja Aserbaidžani piir jooksma mäeahliku otsas, millel istusime. Seega võis olla, et olime juba piiri ületanud. Vaatasime üle Aserbaidžani lagendiku taamal terendavaid Armeenia mägesid. Need tundusid olevat nii lähedal, kuid sinna jõudmiseks oleks kulunud hulk päevi.
Koopakirikud, milles looduslike värvidega tehtud maalid + kaasaegsed kritseldused, näiteks kirillitsas TALLINN ESSR 70. Vot.
Kui asi vaadatud, sõitsime marsaga sama teed mööda tagasi Sagarejo linna. Miski segadus toidu hankimisega (enne oli juhiga kuidagi teisiti lepitud), see selleks.
Telkimispalts viisakas, ainus viga pole vett. Seda oleks olnud sealses piirkonnas ka palju tahta.
Fotosessioon palvetaja ritsikaga. Meie juhtidest kohalikud taadid valmistasid ette suurepärast šašlõkki ja keedulammast. Saabus tore gruusiapäraseid tooste (vähemalt õpetusi) täis õhtu, lambaliha, arbuusi, juustu, tša-tša ja mille kõigega veel.
Mis veel. Kutsusime juhte taatideks. Ja mis välja tuli. Üks taatidest osutus minuga üheealiseks. Sellepeale piiksatas keegi MEMM. Nii jäigi.
Ivole plaaniti otsida Gruusiast pruut ning jutuga jõuti pulmadenigi. Hihii, naljakas õhtu ja hullult ülesöönud tunne.
PS Toosti võib Gruusias öelda vaid veini juurde. Üks taatides ütles toosti plastik pudelis õllega Venemaa auks. Eks mõelge ise, mida taat selle all tegelikult mõelda võis.
Hommikusöögi ajal oli paljudel pisike moss, mis õnneks peale kõhutäit lahtus.
Võtsime suuna Kahheetia poole, mis jääb Tbilisist ida poole. Kindel otsus oli läbi põigata mungakloostrist, mis asub Gruusia Aserbaidžani piiril - David Goreji. Tbilisi poolne tee oli mõtetult igav, vaatamiseks vaid mõned nafta puurtornid ja päikesest kõrbenud lauged mäenõlvad. Võrreldes Tbilisist läände jääva rohelusega oli veits masendav.
Elevust tekitas arbuusiturg. Veotautod, kärud, villised jms pilgeni täis arbuuse. Võttis kukalt kratsima. Tahaks arbuusi, aga tont teab millist neist tuhandetest. Valisime kõige atraktiivsemast sõiduvahendist, milleks osutus äbarik villis järelkäruga. Asi oli ainuüksi juba vaatamisväärt :))
Udabna - küla, milles vähemalt iga teine maja oli mahajäetud ning naabrite poolt maast laeni täidetud heinaga. Hein oli paigutatud tihedalt kõikvõimalikesse kohtadesse - keset õue, räästa alla, nagu mainis naabri majja jne. Pika otsimise peale leidsime poe. Ainus asi, mis meie marsajuhtidele andis märku poe asukoha kohta, oli sigareti pakilt rebitud papi tükk raudväraval. Poe õuelt anti meile kaasa ilusad viinamarjad ning poe aia taga viskasime kreekapähkleid kivide vastu puru. Tore mäng :)
Kohtusime poolakast üksikhunti, kes sõitis mööda maailma rattaga. Mina olin kade. Tont, ma olen rattamatkal, aga tiirutan mööda Gruusiat kui tõeline turist. On ju põhjust kadedust tunda.
David Goreji. Mäed punakad, paljad, justkui sätitud. Vaadates põhjast lõuna poole, siis näed vaid kõrbenud rohumaad. Vaadates aga lõunast põhja suunas, siis on mingi uskumatu jõud tõstnud maa pahupidi ning paljandub sadu meetreid kunagist maapõue triibulist sisemust.Kloostris võttis meid vastu habetunud munk, kes hää meelega rääkis ajaloost, kohalikust elust-olust ning kuulutas ühtlasi ka kolmanda maailmasõja tulekust. Kondasime ringi ka iseseisvalt. Mina, Liina, Maiken ja Alvar otsustasime asja põhjalikult ette võtta ning viitsisime ronida mäest üles, kus pidi meid ootama hea vaade ning hulk ajalugu. Nii ka oli. Ülesse jõudes sattusime tõelisesse vaikelusse. Istusime maha ja vaikisime ka. Ebatavaline kogemus. Munga jutu järgi pidi Gruusia ja Aserbaidžani piir jooksma mäeahliku otsas, millel istusime. Seega võis olla, et olime juba piiri ületanud. Vaatasime üle Aserbaidžani lagendiku taamal terendavaid Armeenia mägesid. Need tundusid olevat nii lähedal, kuid sinna jõudmiseks oleks kulunud hulk päevi.
Koopakirikud, milles looduslike värvidega tehtud maalid + kaasaegsed kritseldused, näiteks kirillitsas TALLINN ESSR 70. Vot.
Kui asi vaadatud, sõitsime marsaga sama teed mööda tagasi Sagarejo linna. Miski segadus toidu hankimisega (enne oli juhiga kuidagi teisiti lepitud), see selleks.
Telkimispalts viisakas, ainus viga pole vett. Seda oleks olnud sealses piirkonnas ka palju tahta.
Fotosessioon palvetaja ritsikaga. Meie juhtidest kohalikud taadid valmistasid ette suurepärast šašlõkki ja keedulammast. Saabus tore gruusiapäraseid tooste (vähemalt õpetusi) täis õhtu, lambaliha, arbuusi, juustu, tša-tša ja mille kõigega veel.Mis veel. Kutsusime juhte taatideks. Ja mis välja tuli. Üks taatidest osutus minuga üheealiseks. Sellepeale piiksatas keegi MEMM. Nii jäigi.
Ivole plaaniti otsida Gruusiast pruut ning jutuga jõuti pulmadenigi. Hihii, naljakas õhtu ja hullult ülesöönud tunne.PS Toosti võib Gruusias öelda vaid veini juurde. Üks taatides ütles toosti plastik pudelis õllega Venemaa auks. Eks mõelge ise, mida taat selle all tegelikult mõelda võis.
20.09.2007
Karge hommik, härmatis. Kui päike pistis nina mäe tagant välja, saabusid pluss kraadid. Telgist avanes tore vaade mägedele, heina kuhjadele ja heinakuhja ääres olevale pudelite reale. Kas tõesti???Janika meisterdas hunniku keeduvorstiga saiu - imehead. Voltisime asjad üliaaeglaselt kokku ning kõmpisime mahajäetud Kobi küla südamesse. Ootasime marsat, millega olime eelmisel päeval samasse kohta saabunud. Mina, Urmas ja Ivo sisustasime
aega külaga tutvumisega. Peale teist maailmasõda ehitasid sakslastest vangid siia uhke kahekordse kooli. Väljanägemiselt nigu mõni korralik alpimaja. Kool jäi unarusse Gruusia iseseisvumise alguses, kui küla sisuliselt jäeti maha. Aknad-uksed puuduvad, osaliselt isegi trepid ja vahelaed, koridorid sõnnikut täis. Arvata võib, et kohalikud haarasid lahkudes kaasa kõik, mis eemaldada andis.Marsa saabus täpselt. Kimpsud-kompsud ja ise bussi ning Tbilisi poole ajama. Tegime mõned peatused ka:
1. miski oranz ladestus mäeküljel, omapärane. Kehva maitsega vesi, aga pidavat hää olema, mingil põhjusel olen kahtleval sisikohal;
2. saksa surnuaed (igav);
3. mälestusmärk Gruusia-Venemaa 200 aastase sõpruse auks, püstitatud miskit 1986 (äkki), 
kohtusime seal sakslastega. Üks tüüp kippus lobisema, puterdasin miskit vastu, aga kui mikrofon nina alla pisteti ning teavitati, et saksa raadio, lükkasin Alvari ette. Sellest sündis mõnevõrra pikk intervjuu. Täiesti sürr koht. Vaade on super. Minge vaadake seda "kunstiteost" ja tõeliselt kaunist vaadet. Soovitan.
4. Turistilõks, suveniiri müüjate näol - Urmasest sai mikker Ummi :)) (Nüüdseks on mikker kokku tõmbunud ning isegi Kasparile väike);
Tbilisis saatkonna peatus ning kõntsa ihult uhtumiseks soovitas marsajuht linna sauna. Kuna Gruusias on täiesti mõeldamatu, et mehed-naised on korraga saunas (va pere), siis tegime tunnise kähkuka. See tähendas, et pool tundi naised ja teine pool tundi mehed. Milline raiskamine. Aga olgu, tuleb austada kohalikke kombeid. Vähemalt eesmärk oli täidetud, puhtaks me saime.
Marsajuht viis meid sööma enda tuttava restorani, või mis iganes selle koha nimetuseks tuleb anda. Peaasi - koht oli viisakas, puhas ning tädi, kes meiega tegeles ülitore ja sõbralik. Peamiselt söödi hinkaale. Kohalikelt hinkaali söömise kiirkursus (tegelt olin samasuguse koolituse teistele teinud meie matka alguses, aga noh, eks kohalikke usutakse rohkem :)))
Kohaliku "veinikeldri" külastus. Tša-tša+veini šoping. Tša-tša oli hullult kange. Tavapärase viina kangusest oli asi väga kaugel, ca 50-55 kindlasti. Huhh!
Öömaja Tbilisi agulis ühe mammi juures. Õuel kasvamas viinamarjad ja viigid, kanad, hiired, koerad.
Oli tore öö!
Thursday, November 29, 2007
19.09.2007
Hommikul taas ilus, karge, päikesepaisteline ilm. Eelmise päeva söögikohas leppisime kokku, et hommikul saame praekartuleid. Väga hääd olid, aga nats vähe. Hankisime uue marsa, millega saime 30km kaugusele Kobi külasse. Läti neiu jutu järgi pidi sealt saama Gruusia ilusaimasse Truso orgu.
Lootsime poest süüa hankida, aga ebaõnn. Müüja oli läinud naaberkülasse matustele ja naasma alles õhtul. Anti luba jätta asjad poe eesruumi. Kui päike mäeaheliku tagant paistma hakkas ning tuul ei pääsenud ligi, siis oli mõnusalt soe.
Alates sellest kohast, kust autod enam edasi ei pääsenud algas oru tõeline ilu. Org oli kohati nii kitsas, et mäe sein tõusis käresikulisest jõest ning teisel pool jõge otse loodusjõudude poolt kohati minema pühitud endise autotee kõrvalt järsult üles.
Kui org laienes, avanes uhke vaatepilt lumistele mäeahelikele taamal. Forsseerisime üle väikse kuid kärme mägijõe, pigem oja. Taamal oli mingi imelik hullu survega vett purkav kaadervärk. Läksime vaatama. Vesi tundus nigu puhas, aga haises pisut mädamuna järgi, maitses veel hullemini. Meestel oli lõbu laialt. Lapik kivi sätiti purskava vee kohale ja siis see lendas mitu head meetrit eemale. Mehed! Vähemalt mõistavad lõbutseda.
Sättisime ennast puhkama. Tänane lõuna koosnes šokolaadist ja rosinatest. Saabus üle mägede piirivalve villis. Sellest valgus välja seitse-kaheksa mundris meest. Tuldi juurde: mida siin teete, mis on eesmärk, kust olete. Võlusõna eestlane oli siingi abiks. Siis näidati näpuga põhja pool asuvale mäeahelikule ja selgitati, et ahelikul jookseb piir Venemaaga, ärge sinna minge. Lubasime. Selgitasime, et hakkame varsti tagasi minema, muidu jääme pimeda kätte. Ahha, see purskav vesi on mineraalidest rikas ning pidi aitama kõhuhädade korral.
Tagasiteel korjas meid peale KAMAZ, mina ja Janika ronisime kabiini, teised kasti. KAMAZ võttis suuna väga kitsale ja järsule serpentiinile. Juht selgitas, et tee mida mööda me tulime muutus täiesti kõlbmatuks ca 5 aasta eest ja seda ei olnud mõtet korda teha. Paar aastat tagasi rajati üle mäe uus. Saime teada, et siinsed külad olid vanasti väga suured. Kobis asuv kahekordne kool oli õpilasi täis. Nüüd on järel vaid mõned pered.
Poe omanik ei olnud veel tagasi. Uurisime, kas on võimalik kusagil süüa saada, ses kõht nõudis oma. Taat keeras poe lukust lahti ja palus meil istet võtta. Söögiks saime praetud vorsti munaga, see oli tõeline pidusöök. Seina ääres olid rivis 3. liitrised purgid virskikutega. Uurisin taadilt, kas ta on nõus meile ühe purgi müüma. Taat raputas pead, et ei või. Lõpuks ei pidanud ta vastu, võttis purgi, pani keset lauda ja luges sõnad meile peale, et purk tuleb pärast peita, et eit ei näeks :)) See oli maailma parim purgitäis virsikuid, selles oli täpselt üheksa ümmargust siidist kera. Seega igaüks sai ühe. Vrrr.
Memm jõudis koju, taat sai gruusia keeles riielda. Põhjusest ei saanud aru. Kahtlustan, et mingil määral olime selles osalised. Ostsime kaks viina ja näksi. Telgid sättisime kiviaiaga piiratud rohumaale heina kuhjade kõrvale. Alvar ja Ivo käisid hilisõhtul memme juures šoppamas. Väga lõbus õhtu + viin + miinus kaks kraadi õues.
Lootsime poest süüa hankida, aga ebaõnn. Müüja oli läinud naaberkülasse matustele ja naasma alles õhtul. Anti luba jätta asjad poe eesruumi. Kui päike mäeaheliku tagant paistma hakkas ning tuul ei pääsenud ligi, siis oli mõnusalt soe.
Alates sellest kohast, kust autod enam edasi ei pääsenud algas oru tõeline ilu. Org oli kohati nii kitsas, et mäe sein tõusis käresikulisest jõest ning teisel pool jõge otse loodusjõudude poolt kohati minema pühitud endise autotee kõrvalt järsult üles.
Kui org laienes, avanes uhke vaatepilt lumistele mäeahelikele taamal. Forsseerisime üle väikse kuid kärme mägijõe, pigem oja. Taamal oli mingi imelik hullu survega vett purkav kaadervärk. Läksime vaatama. Vesi tundus nigu puhas, aga haises pisut mädamuna järgi, maitses veel hullemini. Meestel oli lõbu laialt. Lapik kivi sätiti purskava vee kohale ja siis see lendas mitu head meetrit eemale. Mehed! Vähemalt mõistavad lõbutseda.
Sättisime ennast puhkama. Tänane lõuna koosnes šokolaadist ja rosinatest. Saabus üle mägede piirivalve villis. Sellest valgus välja seitse-kaheksa mundris meest. Tuldi juurde: mida siin teete, mis on eesmärk, kust olete. Võlusõna eestlane oli siingi abiks. Siis näidati näpuga põhja pool asuvale mäeahelikule ja selgitati, et ahelikul jookseb piir Venemaaga, ärge sinna minge. Lubasime. Selgitasime, et hakkame varsti tagasi minema, muidu jääme pimeda kätte. Ahha, see purskav vesi on mineraalidest rikas ning pidi aitama kõhuhädade korral.
Tagasiteel korjas meid peale KAMAZ, mina ja Janika ronisime kabiini, teised kasti. KAMAZ võttis suuna väga kitsale ja järsule serpentiinile. Juht selgitas, et tee mida mööda me tulime muutus täiesti kõlbmatuks ca 5 aasta eest ja seda ei olnud mõtet korda teha. Paar aastat tagasi rajati üle mäe uus. Saime teada, et siinsed külad olid vanasti väga suured. Kobis asuv kahekordne kool oli õpilasi täis. Nüüd on järel vaid mõned pered.
Poe omanik ei olnud veel tagasi. Uurisime, kas on võimalik kusagil süüa saada, ses kõht nõudis oma. Taat keeras poe lukust lahti ja palus meil istet võtta. Söögiks saime praetud vorsti munaga, see oli tõeline pidusöök. Seina ääres olid rivis 3. liitrised purgid virskikutega. Uurisin taadilt, kas ta on nõus meile ühe purgi müüma. Taat raputas pead, et ei või. Lõpuks ei pidanud ta vastu, võttis purgi, pani keset lauda ja luges sõnad meile peale, et purk tuleb pärast peita, et eit ei näeks :)) See oli maailma parim purgitäis virsikuid, selles oli täpselt üheksa ümmargust siidist kera. Seega igaüks sai ühe. Vrrr.
Memm jõudis koju, taat sai gruusia keeles riielda. Põhjusest ei saanud aru. Kahtlustan, et mingil määral olime selles osalised. Ostsime kaks viina ja näksi. Telgid sättisime kiviaiaga piiratud rohumaale heina kuhjade kõrvale. Alvar ja Ivo käisid hilisõhtul memme juures šoppamas. Väga lõbus õhtu + viin + miinus kaks kraadi õues.
18.09.2007
Telgist välja astudes rabas vaade täie võimsusega. Eelmisel õhtul olid pilved katuste kõrgusel ning puudus vaade mägedele, neid võis vaid aimata. Nüüd ümbritsesid kõrged mäed meid täies hiilguses. Lumise mütsiga Kazbeg sealsamas päikese käes kiiskamas.Laager kokku ning kiiresti piimasuppi lörpima. Mmm. Asjad jätsime mingi summa eest hotelli. Täna jagunesime kahte gruppi: hobuse värk, jalgsi värk. Hobuse grupis mina, Maiken, Janika ja Ivo. Ülejäänud veetsid aega isiklikel jalgadel.
Hobused toodi kohale karjamaalt ning nad olid harjunud suure vabadusega. Kuna nad olid nädal aega järjest enne meid hobuste omaniku sugulastega mööda mägesid kiiret galoppi teinud, siis võis olla oht, et nad kipuvad peruks minema vaiksele kõnnakule sundides. Ehhee, mina põle eriti hobusega tuttav. Need mõned korrad taltsa, eestimaiselt rahumeelse hobuse seljas, horisontaalsel siledal pinnasel on miskit muud. Temperamentse mägilase seljas ...
A
ga õnneks sain hakkama. Jalutajatega saime kokku mäe otsas oleva kiriku juures. Seelik anti selga, oligi soojem. Väike piknik rosinate, saia jms ja tagasisõit võis alata. Kuna jalutajatel läks kauem aega, siis otsisme õhtusöögi koha. Kus lubati meil kööginõusid kasutades meisterda küpsise torti, salaja.Kui kõik olid kohal ja ootasime sööki, siis kõrvallaua noor neidis küsis, kas oleme Eestist. Meil suured silmad jne. Tuli välja, et ta on lätlane ja töötab ajutiselt Gruusias ning üks eestanna pidi ka muidu koos temaga seal tegutsema (sel hetkel oli ära). Vot nii väike see maailm siis ongi. Tort oli tõeline üllatus, jagasime seda lauanaabritega ning ülejäänud jätsime söögi-köögitädile.
Hakkas hämarduma, kõmpisime tagasi endisele laagriplatsile. See õhtu oli kärarikkam, laulsime kiirkorras läbi kõik lauluraamatus olevad laulud + konjak + konjak + Liina ja Ivo Kazbegi "linna"tripil + müürililled + miski mütsi värk + rohelise mati probleem :)))
Tuesday, November 20, 2007
17.09.2007
Kaheksa tundi hiljem (7:30) jõudsime Tbilisisse.
Esimeseks eesmärgiks oli leida EV saatkond, mis asub aadressil Likhauri 4. Äripäeva hommik tõstis Tbilisi linnaliikluses rattaga liigeldes adrenaliini taset. Orienteerusime Alvari eestvedamisel saatkonna lähedale. Sisse ei olnud mõtet veel astuda, sest kell näitas liigvarajast aega. Aeg sai sisustatud toitvaima tegevusega tänavaäärses kohvikus.
Saatkonda pääsemiseks tuli vallutada tõsiselt võetav tõus. Ja sealt see paistiski - munakividega sillutatud kitsal tänaval, müüriga ümbritsetud hoone katusel lehvis sini-must-valge lipp. Olime kohal.
Kuna meie tulekust teati, siis turvamehed ei esitanud ühtegi küsimust. Arvatavasti lisas kinnitust sama riigi kodanikuks olemise kohta rattal lehvivad lipud. Vau palmid! Saatkonna hoone jätab uhke häärberi mulje.
Harry Lahtein võttis meid vastu tervitussõndadega: "Tere tulemast Eesti Vabariigi pinnale". Ah, tegi südame alt soojaks. Põhjalik saatkonna tutvustus keldrist pööninguni. Muide keldrisse, kuhu jätsime ka enda rattad, olid ees uhhuduurikate kaks ratast ja meie Priidu ratas.
Harry rääkis väga mahlakalt kohalikust elukorraldusest ja enda rattaõnnetusest, kui ta murdis jalaluu. Kohalikud jorsid olid saalinud traumapunkti ruumist sisse-välja, kes suisetas, kes lällas, kes oli purjus jne. Kui palja luuotsaga haav välja ilmus, siis väga ilmekalt olla üks neist suvalistest jorssidest nägu kirtsutades ning valjult vene keeles sajatades kõrvale pööranud.
Aasta enne meie saatkonna külastust käis seal Vahur Kersna ning siis tutvustati saatkonda ja nende tegemisi Pealtnägija saates. Sel hetkel ei olnud mul Gruusiasse minemise mõte üldse teostamise järgus. Ma veel kodus midagi mõtlemata viskasin õhku lubaduse: Ma lähen sinna basseini ujuma! Nüüd ma siis olin saatkonnas, näpp basseinis :)) Ujumise luba anti ka, aga teostuseni see ei jõudnud. Äkki sõrme, viie sõrme, basseini torkamine läheb arvesse?!?!
Muide, EV saatkonna töötajate ees tuleb küll müts maha võtta, et nad aitasid Priidu eluolu kergendada. Saatkonna autojuht sai iga päev sõita haigla-apteegi-jne vahet.
Riided vahetatud, rattad paigas, sai meie järgmiseks eesmärgiks külastada Priitu uues uhkes haiglas. Sisse lasti vaid üks inimene :( , otsustasime, et Janika jätkab gruusiapärase meditsiiniga lähemalt tutvumisega. Ootaja aeg venib, rahvasttäis ooteruumis ei tahtnud passida, õues aga keskpäev ja hullult palav, samas väga tuuline. Päikse käes saad kuumarabanduse , varjus puhub suud-silmad liiva täis ja püksid jalast.
Pidime tegema plaane edaspidiseks - kuhu minna, mida teha, millises järjekorras. Otsustasime alustada Suure-Sõjatee ning Kazbegi piirkonnaga (Tbilisist põhja poole Vene piiri lähedal). Vajasime marsuuttaksot.
Kui Janika haigla tuur sai läbi, jagasime grupi kaheks. Janika, Rein, Raul, Alvar läksid marsat hankima, teised saatkonda asju pakkima.
Jalgsi matkamise asju oli vähestel kaasas. Õnneks oli rattakoti pealmist osa võimalik kasutada ka seljakotina (arukad tegijad, aa Vaude koplekt, mida on võimalik hankida Matkaspordist on täitsa OK, testitud Eestis, Soomes ja Gruusias :))).
Marsa: Ford Transit, valge, musta mootarikattega - just selline nägi välja tüüpiline väikebuss Gruusias. Roolis tumedajuukseline taat. Tbilisi hakkas juba rõhuma ning kihk sealt pääseda oli suur. Teel Kazbegi vaatasime mõnda väärsust. Ananun kindlus - tavaline turisti lõks, asub imelilusa sini-sinist värvi Zhinvali paisjärve ääres (NB jääb oma ilult alla Montenegro Piva paisjärvele). Iga kord kui tegime peatuse, oli temperatuur tuntavalt langenud. Vaated muutusid koos Kazbegile lähenemisega järjest võimsamateks. Need mäed on lummavad ning isased, Kaukasus ikkagi. Ei ole tegemist enam poisikesega.
Kazbegi lähedal möödus kohalik puhvaikas ja silmini mütsis. ??? Mul olid jalas lühikesed püksid ja seljas fliis. Miskit selles pildis ei klappinud. Koukisin kotist välja kõik pikad riided, mis kotis leidusid. Autost väljudes tabas meid tõeliselt jäine õhk. Õnneks jäime seisma otse söögikoha ees, seega ei pidanud kaua sooja kohta otsima. Söögiks muidugi hinkaalid ning kardinaga eraldatud poest toodi hapukoor ja mingi keemiline kook (mis maitses imehästi) + palju teed. Hommikuks tellisime piimasupi makaronidega, ahhh :)
Telkmiskoht ilgelt külma ja kiire jõe ääres. Rahulik õhtu üheksakesi kolmeses telgis koos konjakiga.
Esimeseks eesmärgiks oli leida EV saatkond, mis asub aadressil Likhauri 4. Äripäeva hommik tõstis Tbilisi linnaliikluses rattaga liigeldes adrenaliini taset. Orienteerusime Alvari eestvedamisel saatkonna lähedale. Sisse ei olnud mõtet veel astuda, sest kell näitas liigvarajast aega. Aeg sai sisustatud toitvaima tegevusega tänavaäärses kohvikus.
Saatkonda pääsemiseks tuli vallutada tõsiselt võetav tõus. Ja sealt see paistiski - munakividega sillutatud kitsal tänaval, müüriga ümbritsetud hoone katusel lehvis sini-must-valge lipp. Olime kohal.
Kuna meie tulekust teati, siis turvamehed ei esitanud ühtegi küsimust. Arvatavasti lisas kinnitust sama riigi kodanikuks olemise kohta rattal lehvivad lipud. Vau palmid! Saatkonna hoone jätab uhke häärberi mulje.
Harry Lahtein võttis meid vastu tervitussõndadega: "Tere tulemast Eesti Vabariigi pinnale". Ah, tegi südame alt soojaks. Põhjalik saatkonna tutvustus keldrist pööninguni. Muide keldrisse, kuhu jätsime ka enda rattad, olid ees uhhuduurikate kaks ratast ja meie Priidu ratas.
Harry rääkis väga mahlakalt kohalikust elukorraldusest ja enda rattaõnnetusest, kui ta murdis jalaluu. Kohalikud jorsid olid saalinud traumapunkti ruumist sisse-välja, kes suisetas, kes lällas, kes oli purjus jne. Kui palja luuotsaga haav välja ilmus, siis väga ilmekalt olla üks neist suvalistest jorssidest nägu kirtsutades ning valjult vene keeles sajatades kõrvale pööranud.
Aasta enne meie saatkonna külastust käis seal Vahur Kersna ning siis tutvustati saatkonda ja nende tegemisi Pealtnägija saates. Sel hetkel ei olnud mul Gruusiasse minemise mõte üldse teostamise järgus. Ma veel kodus midagi mõtlemata viskasin õhku lubaduse: Ma lähen sinna basseini ujuma! Nüüd ma siis olin saatkonnas, näpp basseinis :)) Ujumise luba anti ka, aga teostuseni see ei jõudnud. Äkki sõrme, viie sõrme, basseini torkamine läheb arvesse?!?!
Muide, EV saatkonna töötajate ees tuleb küll müts maha võtta, et nad aitasid Priidu eluolu kergendada. Saatkonna autojuht sai iga päev sõita haigla-apteegi-jne vahet.
Riided vahetatud, rattad paigas, sai meie järgmiseks eesmärgiks külastada Priitu uues uhkes haiglas. Sisse lasti vaid üks inimene :( , otsustasime, et Janika jätkab gruusiapärase meditsiiniga lähemalt tutvumisega. Ootaja aeg venib, rahvasttäis ooteruumis ei tahtnud passida, õues aga keskpäev ja hullult palav, samas väga tuuline. Päikse käes saad kuumarabanduse , varjus puhub suud-silmad liiva täis ja püksid jalast.
Pidime tegema plaane edaspidiseks - kuhu minna, mida teha, millises järjekorras. Otsustasime alustada Suure-Sõjatee ning Kazbegi piirkonnaga (Tbilisist põhja poole Vene piiri lähedal). Vajasime marsuuttaksot.
Kui Janika haigla tuur sai läbi, jagasime grupi kaheks. Janika, Rein, Raul, Alvar läksid marsat hankima, teised saatkonda asju pakkima.Jalgsi matkamise asju oli vähestel kaasas. Õnneks oli rattakoti pealmist osa võimalik kasutada ka seljakotina (arukad tegijad, aa Vaude koplekt, mida on võimalik hankida Matkaspordist on täitsa OK, testitud Eestis, Soomes ja Gruusias :))).
Marsa: Ford Transit, valge, musta mootarikattega - just selline nägi välja tüüpiline väikebuss Gruusias. Roolis tumedajuukseline taat. Tbilisi hakkas juba rõhuma ning kihk sealt pääseda oli suur. Teel Kazbegi vaatasime mõnda väärsust. Ananun kindlus - tavaline turisti lõks, asub imelilusa sini-sinist värvi Zhinvali paisjärve ääres (NB jääb oma ilult alla Montenegro Piva paisjärvele). Iga kord kui tegime peatuse, oli temperatuur tuntavalt langenud. Vaated muutusid koos Kazbegile lähenemisega järjest võimsamateks. Need mäed on lummavad ning isased, Kaukasus ikkagi. Ei ole tegemist enam poisikesega.
Kazbegi lähedal möödus kohalik puhvaikas ja silmini mütsis. ??? Mul olid jalas lühikesed püksid ja seljas fliis. Miskit selles pildis ei klappinud. Koukisin kotist välja kõik pikad riided, mis kotis leidusid. Autost väljudes tabas meid tõeliselt jäine õhk. Õnneks jäime seisma otse söögikoha ees, seega ei pidanud kaua sooja kohta otsima. Söögiks muidugi hinkaalid ning kardinaga eraldatud poest toodi hapukoor ja mingi keemiline kook (mis maitses imehästi) + palju teed. Hommikuks tellisime piimasupi makaronidega, ahhh :)Telkmiskoht ilgelt külma ja kiire jõe ääres. Rahulik õhtu üheksakesi kolmeses telgis koos konjakiga.
16.09.2007
Janika ja Ivo sõitsid hommikul Türgi suunas (vist Sarpi), et minna sukelduma. Olla olnud tore, suisa vaimustav - Janika ületas enda veekartuse. Asjast kirjutada ei oska, pole näinud.
Ülejäänud seltskond suundus linna, et veel tutvuda vaatamisväärsustega. Sihtkohaks oli kunagine kuulus delfinaarium/akvaarium. Kunagisest hiilgusest ei olnud midagi järgi (ca 200 ruutmeetril väikesed akvaariumi pojad), aga see eest saime imetleda ehitamisjärgus uhke delfinaariumi värvilisi plakateid ehitustandri serval. Muide 2010 võite juba külastada.
Ujuma!! Tegijaid oli palju, tervelt kaks. Nooh? Õigus - Kalli ja Liina, kes siis veel :)) Merevesi oli vähemalt 26 kraadi (pean silmas Celsiust), lained suured. Raske kaldast eemale saada ja siis veel raskem kaldale pääseda. Seda enam, et pidi jälgima lainet, kui ka riiete jätkuvat olemasolu seljas. Uuh, küll oli mõnus.
Viimane jalutuskäik linnas ja rataste-kottide järgi hotelli. Pilved roomasid üle linnataguste mägede mere poole. Raudteejaama pidi olema ca 6km. Kohalikelt saime suuna kätte ja minema. Peale paari kilomeetrit leidsime end jaamas. Võttis kukalt kratsima, et kas tõesti kohalikud ei tea kus miskit asub. Segadusele järgnes lahendus, õige jaam jäi siiski kaugemale.
Raul pääses napilt avariist. Kohas, kus ta oli olnud mõned sekundid varem, sõitis auto teeäärse posti vastu!?! Asi käis nii kiiresti, et ta jõudis vaid hämmelduda.
Batumi raudteejaam on klaasist, automaatuste ja muude kaasaegsete vidinatega uusehitis (est 2006). Sõitsime-astusime uksest sisse ja siis ... Taevased veevarud päästeti valla. Meil jäi üle vaid rõõmu tunda, et otsustasime varakult jaama sõita.
Siis algasid läbirääkimised jaama olulise esindajaga, et saaksime olla kindlad rongile saamise osas. Esimese hooga kinnitati, et kaubavagunit ei ole, ega tule, seega ratastega rongile ei saa. Meie vastu, et lubati ju. Nii käis ping-pong edasi tagasi tunnike. Lubati asja uurida. Saime teada, et ikka saame osta lisapileteid, aga teise vagunisse. OK! Veits hiljem selgus, et niipalju kui meie tahame ei saa. Oldi veendunud, et mahume ratastega ühte vahesse ja küll leitakse mingi ruum. OK! Ostsime lõpuks kaks lisapiletit (viimased). Jäime parimat lootma.
Vihma ladistas, mina, Liina, Maiken jäime rattaid valvama, teised lidusid kõrvalolevasse restorani sööma.
Tund enne rongi väljumist täitus jaam suure hulga inimestega, asi tegi murelikuks. Äikese torm läks nii suureks, et rongijaamas kadus elekter. Kui enamus meie seltskonnast süütasid koti sügavusest leitud pealambid, tekitas see imestusttäis kahina ootajate seas.
Vihm andis veidike järgi ning saabus rong. Väljumiseni oli paarkümmend minutit. Pooled läksid asju ajama, et rattad rongile saaks. Vagunisse, kuhu pidime rattad panema, oli ilgelt nõme saatja. Konkreetne "EI" ja uks nina alt kinni. Karm. Lõpuks saadi läbiräägitud vagunisaatjaga, kes tegeles meie vaguniga. Aega väljumiseni 5 minutit Jäin üksi jaama jäänud asju valvama, teised tormasid edasi-tagasi, kuhja vähendades. 2 minutit, osad asjad veel koos minuga jaamas. 0,5 minutit jooksin viimaste asjadega perroonile. Rong liikus, avatud ainult meie vaguni uks, kus olid ees kuhjade viisi kotte ja inimesi. APPI! Sain kuidagi käepidemest kinni, ise rippusin koos kottidega vagunist väljas. Suutsin asjad sisse visata ja ise ka järgi ronida. Pärast tuli välja, et vagunisaatja oli käskinud kahel korral hädapidurit tõmmata. Vastaselkorral oleks mul jäänud võimalus rongile vaid järele lehvitada.
Seejärel anti meile karm käsk kiiresti rattad vahekäigust pakihoiu riiulitele tõsta, sest järgmisest jaamast (5-6 minuti pärast) pidid uued reisijad peale tulema. Saime hakkama. Batumis meiega rongile tulnud reisijad olid meie sebimise ja ruumivõtva pagasi suhtes väga leplikud ja mõistvad. Pingelangus.
Närvipinget jätkus siiski edasi. Suures laadimise tuhinas läks Alvaril kaduma raamat, mille vahel olid meie piletid. Õnneks ilmus see siiski kusagilt välja.
Gruusia-Eesti vennastumine toimus kiiresti ja valutult. Tutvusime ühe väga toreda perega - vanaema, ema, kaks tütart (veits üle 20) ja poeg (19). Üks tütardest pidi olema laulja ning võitnud mitmeid lauluvõistlusi. Mõnus tämber. Laulis nii gruusia kui ka vene keeles. Seltskond jõmises hiliste, pigem varajaste tundideni.
Muide, need kaks piletit kulusid siiski marjaks. Sellele samale perele oli müüdud kaks piletit valesti (järgmiseks päevaks). Aga neil seal karm kord, mingeid järelandmisi ei tohi teha ning kõikidest jamadest tuleb rongiülemat teavitada ja paberimajandus peab klappima. Käisin vagunisaatjaga läbirääkimas ning meiepoolne kompromiss sobis.
Vagunisaatja soovitus: kõik väärtuslik hoidke hästi enda ligi.
Ülejäänud seltskond suundus linna, et veel tutvuda vaatamisväärsustega. Sihtkohaks oli kunagine kuulus delfinaarium/akvaarium. Kunagisest hiilgusest ei olnud midagi järgi (ca 200 ruutmeetril väikesed akvaariumi pojad), aga see eest saime imetleda ehitamisjärgus uhke delfinaariumi värvilisi plakateid ehitustandri serval. Muide 2010 võite juba külastada.Ujuma!! Tegijaid oli palju, tervelt kaks. Nooh? Õigus - Kalli ja Liina, kes siis veel :)) Merevesi oli vähemalt 26 kraadi (pean silmas Celsiust), lained suured. Raske kaldast eemale saada ja siis veel raskem kaldale pääseda. Seda enam, et pidi jälgima lainet, kui ka riiete jätkuvat olemasolu seljas. Uuh, küll oli mõnus.
Viimane jalutuskäik linnas ja rataste-kottide järgi hotelli. Pilved roomasid üle linnataguste mägede mere poole. Raudteejaama pidi olema ca 6km. Kohalikelt saime suuna kätte ja minema. Peale paari kilomeetrit leidsime end jaamas. Võttis kukalt kratsima, et kas tõesti kohalikud ei tea kus miskit asub. Segadusele järgnes lahendus, õige jaam jäi siiski kaugemale.Raul pääses napilt avariist. Kohas, kus ta oli olnud mõned sekundid varem, sõitis auto teeäärse posti vastu!?! Asi käis nii kiiresti, et ta jõudis vaid hämmelduda.
Batumi raudteejaam on klaasist, automaatuste ja muude kaasaegsete vidinatega uusehitis (est 2006). Sõitsime-astusime uksest sisse ja siis ... Taevased veevarud päästeti valla. Meil jäi üle vaid rõõmu tunda, et otsustasime varakult jaama sõita.
Siis algasid läbirääkimised jaama olulise esindajaga, et saaksime olla kindlad rongile saamise osas. Esimese hooga kinnitati, et kaubavagunit ei ole, ega tule, seega ratastega rongile ei saa. Meie vastu, et lubati ju. Nii käis ping-pong edasi tagasi tunnike. Lubati asja uurida. Saime teada, et ikka saame osta lisapileteid, aga teise vagunisse. OK! Veits hiljem selgus, et niipalju kui meie tahame ei saa. Oldi veendunud, et mahume ratastega ühte vahesse ja küll leitakse mingi ruum. OK! Ostsime lõpuks kaks lisapiletit (viimased). Jäime parimat lootma.
Vihma ladistas, mina, Liina, Maiken jäime rattaid valvama, teised lidusid kõrvalolevasse restorani sööma.Tund enne rongi väljumist täitus jaam suure hulga inimestega, asi tegi murelikuks. Äikese torm läks nii suureks, et rongijaamas kadus elekter. Kui enamus meie seltskonnast süütasid koti sügavusest leitud pealambid, tekitas see imestusttäis kahina ootajate seas.
Vihm andis veidike järgi ning saabus rong. Väljumiseni oli paarkümmend minutit. Pooled läksid asju ajama, et rattad rongile saaks. Vagunisse, kuhu pidime rattad panema, oli ilgelt nõme saatja. Konkreetne "EI" ja uks nina alt kinni. Karm. Lõpuks saadi läbiräägitud vagunisaatjaga, kes tegeles meie vaguniga. Aega väljumiseni 5 minutit Jäin üksi jaama jäänud asju valvama, teised tormasid edasi-tagasi, kuhja vähendades. 2 minutit, osad asjad veel koos minuga jaamas. 0,5 minutit jooksin viimaste asjadega perroonile. Rong liikus, avatud ainult meie vaguni uks, kus olid ees kuhjade viisi kotte ja inimesi. APPI! Sain kuidagi käepidemest kinni, ise rippusin koos kottidega vagunist väljas. Suutsin asjad sisse visata ja ise ka järgi ronida. Pärast tuli välja, et vagunisaatja oli käskinud kahel korral hädapidurit tõmmata. Vastaselkorral oleks mul jäänud võimalus rongile vaid järele lehvitada.
Seejärel anti meile karm käsk kiiresti rattad vahekäigust pakihoiu riiulitele tõsta, sest järgmisest jaamast (5-6 minuti pärast) pidid uued reisijad peale tulema. Saime hakkama. Batumis meiega rongile tulnud reisijad olid meie sebimise ja ruumivõtva pagasi suhtes väga leplikud ja mõistvad. Pingelangus.Närvipinget jätkus siiski edasi. Suures laadimise tuhinas läks Alvaril kaduma raamat, mille vahel olid meie piletid. Õnneks ilmus see siiski kusagilt välja.
Gruusia-Eesti vennastumine toimus kiiresti ja valutult. Tutvusime ühe väga toreda perega - vanaema, ema, kaks tütart (veits üle 20) ja poeg (19). Üks tütardest pidi olema laulja ning võitnud mitmeid lauluvõistlusi. Mõnus tämber. Laulis nii gruusia kui ka vene keeles. Seltskond jõmises hiliste, pigem varajaste tundideni.
Muide, need kaks piletit kulusid siiski marjaks. Sellele samale perele oli müüdud kaks piletit valesti (järgmiseks päevaks). Aga neil seal karm kord, mingeid järelandmisi ei tohi teha ning kõikidest jamadest tuleb rongiülemat teavitada ja paberimajandus peab klappima. Käisin vagunisaatjaga läbirääkimas ning meiepoolne kompromiss sobis.
Vagunisaatja soovitus: kõik väärtuslik hoidke hästi enda ligi.
Sunday, November 18, 2007
15.09.2007
Selle päeva märksõnadeks said päike, Batumi, Must meri, palmid.
Büroo lähedal oli kaljavaat, kollane, kirjaga "KVAS", juua pakuti suurtest klaaskruusidest - nostalgia. Vaadi kõrvalt, palmide vahelt leidsin metallist sini-must-valge lipu, suitsupääsukese ja kolmkeelse sildiga. Eesti keeles selline: Eesti Vabariigi Konsulaat asus siin aastatel 1920-1921. Vot!
Õhtustasime nooblis rannakohvikus: Hatšapuri po Adžarskomu i mojito. Chill koht.
Hommikusöök nõukogude aegses stiilis sööklas - hatšapuri hommik. Janika ja Ivo proovisid kalipsodes veevärki, lained olla olnud otses mõttes jalustrabavad.
Külastasime postkontorit, kus kõik käis täpselt nagu minu lapsepõlves. Kõrvalruumis oli kaugkõnejaam - hallid putkad rivis, milles sai operaatori abil ühendust kaugel elavate sõprade-sugulastega - võib olla keegi mäletab selliseid. Saatsin postkaardi (kaheksakümnendatel toodetud) koju, emmele, issile, Hiiumaale ja tööle. Ainuüksi mõte ajas kõikki elevile.
NB! Tänaseks ei ole ükski minu kaart kohale jõudnud. Alvari oma jõudis kohale nats pärast tema koju naasmist.
Tutvusime Batumiga risti-rästi ja ringjalt liikudes, mõned tänavad hakkasid ka korduma. 
Mereäärne boulevard palmide, pargipinkide ja kena kivikattega jättis hea mulje. Vaateratta ON nuppu vajutatakse veits enne päikese loojangut, otsustasime ringsõidul osaleda. Kokku tegime ratta värki kahel korral - loojangus ja õhtu pimeduses. Ruttasin veidi ette.
Mereäärne boulevard palmide, pargipinkide ja kena kivikattega jättis hea mulje. Vaateratta ON nuppu vajutatakse veits enne päikese loojangut, otsustasime ringsõidul osaleda. Kokku tegime ratta värki kahel korral - loojangus ja õhtu pimeduses. Ruttasin veidi ette.Kohalikus reisibüroos hankisime piletid, et järgmisel õõsel sõita rongiga Tbilisisse. Hankimine võttis aega üle tunni. Probleem seisnes meie üheksas rattas. Kuna sellel rongil puudus kaubavagun, olime soodsa hinna tõttu valmis ostma platskardvagunisse tunduvalt rohkem kohti kui meid oli. Tibi reisibüroos väitis, et kohti saab müüa täpselt üks ühele - üks inimene, üks pilet. Jabur. Siis ta rippus kaua telefoni otsas, arvatavasti rääkis rongifirmaga vms. Seejärel saime kinnituse, et saame rongile.
Büroo lähedal oli kaljavaat, kollane, kirjaga "KVAS", juua pakuti suurtest klaaskruusidest - nostalgia. Vaadi kõrvalt, palmide vahelt leidsin metallist sini-must-valge lipu, suitsupääsukese ja kolmkeelse sildiga. Eesti keeles selline: Eesti Vabariigi Konsulaat asus siin aastatel 1920-1921. Vot!Lõunatasime uhkes restoranis, kus on söömas käinud meie kikilipsustatud president Ilves. Vähemalt teenindavpersonal väitis nii. Väga mõnus koht, soovitan.
Õhtustasime nooblis rannakohvikus: Hatšapuri po Adžarskomu i mojito. Chill koht. Jalutasime linnas, imetlesime erivärvilist, muusika rütmis purskavat purskkaevu ja valget emalendurit :)) Tegime mõnusa päeva.
14.09.2007
Öösel korraks ladistas. Hommikul roomasid pilved telgi kohal. Sõit algas peaaegu kuivalt. Iga kilomeeter Batumi poole keerati vihmakraan rohkem ja rohkem lahti. Tee oli sile, üles-alla. Kihutasime.Janika helistas ning andis teada, et nad sõidavad taksoga Batumist Tbilisi haiglasse.
Rahvarohke Keda linn võttis meid vastu imestusega. Arvatavasti jätsime neil väga tobeda mulje. Ilmuvad kuskilt kilede plaginal kaheksa ligunenud ratturit, väidavad, et tulevad Tbilisist üle mägede ja peale söömist kavatsevad liikuda vaatamata vihmale edasi Batumi linna.Meile soovitati keskväljaku äärset söögikohta, mida ilmestas prussakas, lahke teenindus, korralik kõhutäis. Konte soojendava konjaki joogi ja liharikka söögi eest taheti ca 23 krooni ninalt. Teele asudes kallas ikka vihma. Sadulasse ronides vaadati meid ikka veel kui hulle.
Uhasime edasi Batumi poole. Kiirus kasvas igal kilomeetril, samavõrra vähenes taevast langeva vee hulk. Ca 20km enne Batumit - PALMID jee.
Viimased kilomeetrid osutusid igavaks. Linna jõudes otsisime Puškini tänavat, mille 29 ndas majas asus hotell, kus Janika oli ööbinud. Võttis aega, mis võttis, leidsime. Kaks majutusasutust asus kõrvuti, peaaegu oleksime ennast möllinud valesse kohta. Õnneks osutus kõrvalolev maja seest jubedaks ning enda teadmata otsustasime õige kasuks. Rattad hunnikusse hotelli majandusruumi, triikimislaua ja kohvimasina vahele.Hotelli pööningule riputasime märjad telgid ja puhtaks küüritud riided. Liina-mina-Maiken saime roosa buduaari. Potiga WC, sooja veega dušš - mõtelda vaid, milline luksus. Kuivad riided, mahlased puuviljad kõrvalolevast poest, Reinu konjak või sellele sarnanev jook - mida veel tahta. Aa, süüa. Leidsime linnast rustic furniture´ga sisustatud kõrtsi. Päris mõnus koht, söök hea. Majavein tõeliselt halb, pigem äädikas. Kõrtsust lahkudes jooksis baaridaam järgi ning andis edasi sõnumi omanikult, et oleme oodatud kesklinna klubis. Väike tiir linnas. Leidsime ideaalse kohviku "Welcome to Batumi" - pannkoogid kreekapähkli moosiga, vitriinides tiirlemas ülisuured tordi viilud (sinna jõudsime mitmel korral).
Janika naases Tbilisist hilisööl.
13.09.2007
Karge hommik "ilveste aias". Ees ootas eelmisel päeval alustatud tõus kurule, mööda mõnusat peaaegu olematut rahvusvahelist maanteed. Võrreledes merepinnast madalamate piirkondade ja eelmise kuruga, oli loodus hästi roheline. Mingil varasemal päeval üks kohalik mainis, et meid ees ootav kant on väga metsane ja kaunis.
Alustasime rännakut vara, et jõuda päikese kõrvetavast kuumusest ette. Kaunis väike kosk sööstis vahutavalt kivide vahel mühisedes mäe külge mööde alla. Jõe truup oli katki ning kogu vesi voolas üle tee, lõhkudes niigi katkist teetammi. Mõned meetrid eemal jäi heinaveo auto 
kurvis suht-koht kuristiku servas mudasse kinni. Jäi vist vahtima :)) Meist jäi ta sinna.
Kuru lähedal asuv küla ei meenutanud eelnevalt nähtud külasid. Kui tavaliselt on Gruusias kivist või blokkidest majad, siis sealsed majad on ehitatud poolpalgist. Küla oli imelikult vaikne, esmapilgul ei olnud inimesi kusagil näha. Jõudsime uue teeäärse palkamaja juurde, mis võis olla pood. Gruusiakeelne silt ei avaldanud selles peituvat saladust. Tähed lugesin kokku, aga sõna tähendus jäi teadmata. Eemal karjatas vanatädi lehmi ja, ligiastunud vanem mees valgustas meid küla elukorralduse osas.
Oligi pood, aga müüjat ei tasunud ootama jääda, sest selle ameti esindaja saabub eeldatavasti alles mai lõpus, nii nagu ülejäänud elanikkond. Kuna on tegemist kurul asuva külaga, millele on ligipääs vaid maist septembrini, siis meie saabumisel oli külasse jäänud vaid mõni vanem inimene, kelle korraldada jäid veel viimased vajalikud toimingud. Needki vähesed elanikud pidid lahkuma mõne päeva pärast.
Kuru kõrgus tee peal oli 2,025 m. Teisel pool kuru avanes hingematvalt kaunis vaade, mida
vaatasime kaua. Kusagil 100 km kaugusel peab olema Must meri, kohalik taat kinnitas, et meri ei paista sealt ka ülihea ilmaga.
Bosniast südantsoojendava hetke kordamise nimel avasime konservid "Kalapallid tomatikastmes". Väga hää oli, aga see ei korranud siiski tollast emotsiooni. Kõik meenutamisväärsed hetked jäävad tahestahtmata omasse aega.
Ja siis algas laskumine, kellele parim, kellele meelehärmi valmistav. Kurv kurvi järel üsna järsult alla sööstev kruusane tee (ca 30km laskumist). Mõnna mõnna!! Kihutasin ees minema. Sõrmed kangestusid pidurite külge. Kuna vändata ei olnud vaja, siis ühes asendis seismisest (sadulale
toetumine oli rumal mõte) võttis säärelihased veits kangeks. Selleks, et ümbrust imetleda tuli seisma jääda, muidu jäi vaatevälja ulatusse vaid kruusakivid - suuremad ja väiksemad.
Üks veoauto sõitis enam-vähem sama kiirusega, mis meiegi. Kord auto ees, kord meie. Auto kast oli pilgeni täidetud suurte kottide ja mööbliga. Kuhja otsas istus pere, kes parasjagu linna kolis - vanaema rosinaks kõige tipus.
Tsivilisatsioon = pood (loe putka), milles on jäätist, õlut ja limonaadi ning muud ellujäämiseks vajalikud vidinad - vikatid, kalossid, sokid, nätsud jne.
Seal kus algab asfald ... paistis varsti Khulo linn. Mõnus lõunatamise koht, turistidele kättesaadavad sanitaarvõimalused jätsid vägagi soovida. Kunagisest veega ceest oli kujundatud peldik, kätepesuks pakuti voolavat vett kannust. Peale lõunatamist otsustasime kuuma trotsides edasi liikuda, et jõuda orus voolava jõeni.
Ja siis. Priit kukkus .... Hullusti.
Õnneks ei olnud me Khulo linnast kaugele jõudnud ning kohalikud näitasid peale uudishimu välja ka erakordset hoolivust ning abivalmidust. Kui on võimalik, siis soovitan Gruusias vältida meditsiini teenuste kasutamist.
Asi kujunes nii, et peale pikki ootamise tunde Khulo külje all ja haiglas, laadisime Janika ja Priidu rattad Ford Transitile ning nad sõitsid Batumi haiglasse. Õhtu ligines ja sõitsime ööbimiskohta otsides igaüks omi mõtteid mõlgutades Batumi poole. Batumist lahutas meid üks päev.
Hämardus ja pilved laskusid üha madalamale. Telgid püstitasime jõe äärde. Imelik oli olla kaheksakesi. Arvatavasti kõik kerisid päevasündmuste linti edasi-tagasi. Selle päeva sisse mahtus niivõrd palju erinevaid emotsioone ja mälupilte. Mure domineeris. Janika edastas jooksvalt informatsiooni.
Vihma tibutas.
Alustasime rännakut vara, et jõuda päikese kõrvetavast kuumusest ette. Kaunis väike kosk sööstis vahutavalt kivide vahel mühisedes mäe külge mööde alla. Jõe truup oli katki ning kogu vesi voolas üle tee, lõhkudes niigi katkist teetammi. Mõned meetrid eemal jäi heinaveo auto 
kurvis suht-koht kuristiku servas mudasse kinni. Jäi vist vahtima :)) Meist jäi ta sinna.Kuru lähedal asuv küla ei meenutanud eelnevalt nähtud külasid. Kui tavaliselt on Gruusias kivist või blokkidest majad, siis sealsed majad on ehitatud poolpalgist. Küla oli imelikult vaikne, esmapilgul ei olnud inimesi kusagil näha. Jõudsime uue teeäärse palkamaja juurde, mis võis olla pood. Gruusiakeelne silt ei avaldanud selles peituvat saladust. Tähed lugesin kokku, aga sõna tähendus jäi teadmata. Eemal karjatas vanatädi lehmi ja, ligiastunud vanem mees valgustas meid küla elukorralduse osas.
Oligi pood, aga müüjat ei tasunud ootama jääda, sest selle ameti esindaja saabub eeldatavasti alles mai lõpus, nii nagu ülejäänud elanikkond. Kuna on tegemist kurul asuva külaga, millele on ligipääs vaid maist septembrini, siis meie saabumisel oli külasse jäänud vaid mõni vanem inimene, kelle korraldada jäid veel viimased vajalikud toimingud. Needki vähesed elanikud pidid lahkuma mõne päeva pärast.
Kuru kõrgus tee peal oli 2,025 m. Teisel pool kuru avanes hingematvalt kaunis vaade, mida
vaatasime kaua. Kusagil 100 km kaugusel peab olema Must meri, kohalik taat kinnitas, et meri ei paista sealt ka ülihea ilmaga.Bosniast südantsoojendava hetke kordamise nimel avasime konservid "Kalapallid tomatikastmes". Väga hää oli, aga see ei korranud siiski tollast emotsiooni. Kõik meenutamisväärsed hetked jäävad tahestahtmata omasse aega.
Ja siis algas laskumine, kellele parim, kellele meelehärmi valmistav. Kurv kurvi järel üsna järsult alla sööstev kruusane tee (ca 30km laskumist). Mõnna mõnna!! Kihutasin ees minema. Sõrmed kangestusid pidurite külge. Kuna vändata ei olnud vaja, siis ühes asendis seismisest (sadulale
toetumine oli rumal mõte) võttis säärelihased veits kangeks. Selleks, et ümbrust imetleda tuli seisma jääda, muidu jäi vaatevälja ulatusse vaid kruusakivid - suuremad ja väiksemad.
Üks veoauto sõitis enam-vähem sama kiirusega, mis meiegi. Kord auto ees, kord meie. Auto kast oli pilgeni täidetud suurte kottide ja mööbliga. Kuhja otsas istus pere, kes parasjagu linna kolis - vanaema rosinaks kõige tipus.Tsivilisatsioon = pood (loe putka), milles on jäätist, õlut ja limonaadi ning muud ellujäämiseks vajalikud vidinad - vikatid, kalossid, sokid, nätsud jne.
Seal kus algab asfald ... paistis varsti Khulo linn. Mõnus lõunatamise koht, turistidele kättesaadavad sanitaarvõimalused jätsid vägagi soovida. Kunagisest veega ceest oli kujundatud peldik, kätepesuks pakuti voolavat vett kannust. Peale lõunatamist otsustasime kuuma trotsides edasi liikuda, et jõuda orus voolava jõeni.
Ja siis. Priit kukkus .... Hullusti.
Õnneks ei olnud me Khulo linnast kaugele jõudnud ning kohalikud näitasid peale uudishimu välja ka erakordset hoolivust ning abivalmidust. Kui on võimalik, siis soovitan Gruusias vältida meditsiini teenuste kasutamist.
Asi kujunes nii, et peale pikki ootamise tunde Khulo külje all ja haiglas, laadisime Janika ja Priidu rattad Ford Transitile ning nad sõitsid Batumi haiglasse. Õhtu ligines ja sõitsime ööbimiskohta otsides igaüks omi mõtteid mõlgutades Batumi poole. Batumist lahutas meid üks päev.
Hämardus ja pilved laskusid üha madalamale. Telgid püstitasime jõe äärde. Imelik oli olla kaheksakesi. Arvatavasti kõik kerisid päevasündmuste linti edasi-tagasi. Selle päeva sisse mahtus niivõrd palju erinevaid emotsioone ja mälupilte. Mure domineeris. Janika edastas jooksvalt informatsiooni.
Vihma tibutas.
Sunday, November 11, 2007
12.09.2007
Ööbimiskoht asus Akhaltsikhe linna põhjapoolses otsas (Boržomi suunal), meil oli vaja sõita 
läände. Telklaager kokku volditud, sõitsime linna toidujahile. Järgmised ca 100 kilomeetrit ei pruugi poode, putkasid leida. Taaskord osutusime linna vaatamisväärsusteks, mida oli vaja kindlasti näpuga katsuda. Liinal vedas eriti ühe hambutu, pidamatuse käes vaevleva vanaätiga :))
Jäätise-õlle paus teeristil, kust algas rahvusvaheline "uhke" magistral Batumini. Peale mingeid kilomeetreid kogusime rahva kokku. Kõrvalolev veevõtu koht oli kohalike seas populaarne. Jäi mulje, et vähestes külakohtades oli majas vesi, kes ikka viitsib sellise pisikese asjaga jännata. Politsei tundis meie vastu heatahtliku huvi. Selgus, et Eestist keski Piret olla neid treeninud, noormees oli tast vaimustunud. Politseinik soovitas külastada kõrvaloleva küla Adigeni pagaritööstust - mida me kahjuks ei leidnud. Adigeni oli ka viimane asustatud punkt kaardi järgi. 
Siesta üksiku puu all jõe ääres, kus sai taaskord harrastada kõhuli-selili-küljed kuivad stiilis ujumist. Mõnus uni, kuid kahjuks katkes see minul kiire põõsasse sööstuga. Lõpuks jõudis kõhuhäda ka minuni (õnneks oli see väga lühiajaline probleem).
läände. Telklaager kokku volditud, sõitsime linna toidujahile. Järgmised ca 100 kilomeetrit ei pruugi poode, putkasid leida. Taaskord osutusime linna vaatamisväärsusteks, mida oli vaja kindlasti näpuga katsuda. Liinal vedas eriti ühe hambutu, pidamatuse käes vaevleva vanaätiga :))Teekonna algus oli pisut igav, varsti asendus igavus hambad risti rassimisega, sest asfalt oli pealt karedaks pinnatud. Asfalt imes rehvid enda külge ja vahet ei olnud, kas sõidad mäest alla või üles - samasugune pingutus.
Jäätise-õlle paus teeristil, kust algas rahvusvaheline "uhke" magistral Batumini. Peale mingeid kilomeetreid kogusime rahva kokku. Kõrvalolev veevõtu koht oli kohalike seas populaarne. Jäi mulje, et vähestes külakohtades oli majas vesi, kes ikka viitsib sellise pisikese asjaga jännata. Politsei tundis meie vastu heatahtliku huvi. Selgus, et Eestist keski Piret olla neid treeninud, noormees oli tast vaimustunud. Politseinik soovitas külastada kõrvaloleva küla Adigeni pagaritööstust - mida me kahjuks ei leidnud. Adigeni oli ka viimane asustatud punkt kaardi järgi. 
Siesta üksiku puu all jõe ääres, kus sai taaskord harrastada kõhuli-selili-küljed kuivad stiilis ujumist. Mõnus uni, kuid kahjuks katkes see minul kiire põõsasse sööstuga. Lõpuks jõudis kõhuhäda ka minuni (õnneks oli see väga lühiajaline probleem).Vaatamata kaardi ja kohalike poolt saadud hoiatustele, leidsime eest siiski ühe putka, kus müüdi õlut ja küpsist, jeee :)) Putka juures laiasid mingid svipsis kohalikud ülbete Nivadega, meil tekkis suisa mure enese ohutuse pärast teel. Õnneks kõik laabus.
Suur tõus teisele ehk viimasele suurele kurule algas ootamatult putka tagant. Seda 
rahvusvahelist teed iseloomustaksid kõige paremini ehk järgmised omadussõnad: järsk (vaatamata serpentiinidele), kivine, auklik. Tee oli kohati vee, varingute jms poolt minema viidud. Mõnna, mõnna! Ja kui ilus loodus, vau! All tammikud, mida kõrgemale, seda okkalisemaks mets muutus, üksikud kaunid vaated ümbritsevatele mägedele.
rahvusvahelist teed iseloomustaksid kõige paremini ehk järgmised omadussõnad: järsk (vaatamata serpentiinidele), kivine, auklik. Tee oli kohati vee, varingute jms poolt minema viidud. Mõnna, mõnna! Ja kui ilus loodus, vau! All tammikud, mida kõrgemale, seda okkalisemaks mets muutus, üksikud kaunid vaated ümbritsevatele mägedele. Hämardus. Piisavalt suurt siledat pinda telkimiseks oli raske leida. Aga kes otsib, see leiab. Seekord ööbisime "kodustatud ilveste aias" :)) Imeilusa vaatega tarastatud karjamaa mäeküljel metsa ääres. 
Õhtul sputniku mäng: mäng käib ringiratast, tuleb lugeda järjest numbreid, kõik numbrid mis sisaldavad seitset või jaguvad seitsmega tuleb asendada mingi kokkuleppelise sõnaga, meie mängus "sputnik". Kui number sisaldab seitset või jagub sellega, siis pärast seda numbrit põrkub ütlemise kord tagasi.
Näiteks, kui ring algab vasakult paremale, siis näeb mängu algus välja selline: 1, 2, 3, 4, 5, 6, sputnik - ring hakkab liikuma paremalt vasakule - 8, 9, 10, 11, 12, 13, sputnik - ring hakkab liikuma vasakult paremale - 15, 16, sputnik - ja taas paremalt vasakule :)))
Eriti lõbusaks tegi selle mängu Urmase varudest välja võlutud viimane jäägermeister.
Miski asi ajas viimaseid tähistaeva all istujaid pisarateni hirnuma - kui õigesti mäletan, siis piisas vaid mõnest tühisest sõnast. Esimene ja ainuke ööbiskoht, kus auto lähenedes kustutasime alati tule. Lihtsalt oli selline tunne.
Thursday, October 18, 2007
11.10.2007
Hommikul võtsime Liinaga ette ränkraske protseduuri - kammimine. Liina heledad inglilokid ja minu pikad salgud vajasid hädasti pusade harutamist. Arvan, et selleks kulus vähemalt 15 minutit.
Eelmisel õhtul läks minu rattal spidokas segi, numbrid kerisid displeil üüratu kiirusega. Hommikul üritasin mõistatada, millised andmed seadete all olid muutunud. Ei leidnud midagi. Spidokas käis käest kätte, lahendust ei leidnud ka mehed.
Dilemma, kas sõita edasi kiriku juurde (ca ? km), kus toimus Gruusia üks suuremaid usupühasid. Aga vaadates sinna vuravate busside, marsade, autode hulka, otsustasime siiski suurele teele tagasi sõita. Tee oli küll sama, aga teistpidi vaadates taas uus ja huvitav. Jäin vaatama kaunist vaadet ja hullult numbreid kerinud spidokat - lahendus vahtis vastu kodaratel. Enne matka paigaldati rattale uus spidokas, aga vana lugeja oli jäetud alles?!?! Spidokas luges mõlemat lugejat - iga täisring korrutatud kahega :))
Külastasime Vardziaga ühes orus olevaid sõnnikuga täidetud koopaid :)
Selle päeva märksõnadeks: ilus asfald, teetööd, suussulavad pirnid, pigist täpiline Urmas, meeste-naiste söögilaud, põlveni nööritud kontsakingad kohaliku preilna jalas.
Siesta jõe ääres, mille vesi oli jahe ja väga kiire ning täpselt nii sügav, et kõhuli olles sai kõhu märjaks.
Kärestikuline jõgi saatis meid terve ülejäänud päeva. Org mida mööda sõitsime, meenutas Bosniat - imeilus, kosed, kaljud, uhked puud, ronitaimed. Liina vedas, hanepoegadeks mina, Rein, Maiken ja Priit. Tee hargnes ning teised olid arvatavasti veel kaugel ja õhtu lähedal. Sild, millel ootasime, vajas hädasti keelu märki. Barjäär osaliselt alla kukkunud, autode rataste all värises kui sült. Oodates jäime silma kohalikele purjus kuttidele, kutsuti sünnipäevale ja taheti rattaga sõita. Pandiks pakuti vana žiguli võtit, loobusin pakkumisest.
Ivol sisaliku draama.
Kuna õhtu hakkas vägisi ligitikkuma ning kindlasti tuli õhtusöögiks šopata ligidal olevas linnas, siis jätsime Priidu sillale valvesse ning uhasime Akhaltsikhe linna. See on endine sõjaväelinn nagu Paldiski.
Kuna linn osutus suureks ja õhtu oli käes, siis üritasin leida politseiga ühist keelt, et teada saada kus on võimalikult turvaline telkida. Politsinikud arvasid, et linnast välja me enam ei jõua. Tegime uuesti hanerea, sellel korral vedajaks vilkuritega politsei. Nende poolt leitud plats ei meeldinud- liiga teeäärne ja lähedal suurtele korrusmajadele. Veits eemal oli mingi asutus, mille ees väikeste murulappidega parkimisplats ja mõtteline tara. Sõitsime politsei eskordiga sinna. Lõpptulemus - telkimisplats hooldamata tennise väljakul (kõrge aiaga piiratud), asutus osutus korralikuks ujulaks (dušš, helesinine bassein, maksis 5 kohalikku ), politseivalve hommikuni. Politsei auto ukerdas läbi kraavide-üle vallide osavalt meie telkimisplatsile ning pargiti otse telgi taha. Veits ebamugav oli magada, auto meetri kaugusel peatsist.
Eelmisel õhtul läks minu rattal spidokas segi, numbrid kerisid displeil üüratu kiirusega. Hommikul üritasin mõistatada, millised andmed seadete all olid muutunud. Ei leidnud midagi. Spidokas käis käest kätte, lahendust ei leidnud ka mehed.
Dilemma, kas sõita edasi kiriku juurde (ca ? km), kus toimus Gruusia üks suuremaid usupühasid. Aga vaadates sinna vuravate busside, marsade, autode hulka, otsustasime siiski suurele teele tagasi sõita. Tee oli küll sama, aga teistpidi vaadates taas uus ja huvitav. Jäin vaatama kaunist vaadet ja hullult numbreid kerinud spidokat - lahendus vahtis vastu kodaratel. Enne matka paigaldati rattale uus spidokas, aga vana lugeja oli jäetud alles?!?! Spidokas luges mõlemat lugejat - iga täisring korrutatud kahega :))
Külastasime Vardziaga ühes orus olevaid sõnnikuga täidetud koopaid :)Selle päeva märksõnadeks: ilus asfald, teetööd, suussulavad pirnid, pigist täpiline Urmas, meeste-naiste söögilaud, põlveni nööritud kontsakingad kohaliku preilna jalas.
Siesta jõe ääres, mille vesi oli jahe ja väga kiire ning täpselt nii sügav, et kõhuli olles sai kõhu märjaks.
Kärestikuline jõgi saatis meid terve ülejäänud päeva. Org mida mööda sõitsime, meenutas Bosniat - imeilus, kosed, kaljud, uhked puud, ronitaimed. Liina vedas, hanepoegadeks mina, Rein, Maiken ja Priit. Tee hargnes ning teised olid arvatavasti veel kaugel ja õhtu lähedal. Sild, millel ootasime, vajas hädasti keelu märki. Barjäär osaliselt alla kukkunud, autode rataste all värises kui sült. Oodates jäime silma kohalikele purjus kuttidele, kutsuti sünnipäevale ja taheti rattaga sõita. Pandiks pakuti vana žiguli võtit, loobusin pakkumisest.
Ivol sisaliku draama.
Kuna õhtu hakkas vägisi ligitikkuma ning kindlasti tuli õhtusöögiks šopata ligidal olevas linnas, siis jätsime Priidu sillale valvesse ning uhasime Akhaltsikhe linna. See on endine sõjaväelinn nagu Paldiski.
Kuna linn osutus suureks ja õhtu oli käes, siis üritasin leida politseiga ühist keelt, et teada saada kus on võimalikult turvaline telkida. Politsinikud arvasid, et linnast välja me enam ei jõua. Tegime uuesti hanerea, sellel korral vedajaks vilkuritega politsei. Nende poolt leitud plats ei meeldinud- liiga teeäärne ja lähedal suurtele korrusmajadele. Veits eemal oli mingi asutus, mille ees väikeste murulappidega parkimisplats ja mõtteline tara. Sõitsime politsei eskordiga sinna. Lõpptulemus - telkimisplats hooldamata tennise väljakul (kõrge aiaga piiratud), asutus osutus korralikuks ujulaks (dušš, helesinine bassein, maksis 5 kohalikku ), politseivalve hommikuni. Politsei auto ukerdas läbi kraavide-üle vallide osavalt meie telkimisplatsile ning pargiti otse telgi taha. Veits ebamugav oli magada, auto meetri kaugusel peatsist.
Subscribe to:
Posts (Atom)
