Eelmisel õhtul läks minu rattal spidokas segi, numbrid kerisid displeil üüratu kiirusega. Hommikul üritasin mõistatada, millised andmed seadete all olid muutunud. Ei leidnud midagi. Spidokas käis käest kätte, lahendust ei leidnud ka mehed.
Dilemma, kas sõita edasi kiriku juurde (ca ? km), kus toimus Gruusia üks suuremaid usupühasid. Aga vaadates sinna vuravate busside, marsade, autode hulka, otsustasime siiski suurele teele tagasi sõita. Tee oli küll sama, aga teistpidi vaadates taas uus ja huvitav. Jäin vaatama kaunist vaadet ja hullult numbreid kerinud spidokat - lahendus vahtis vastu kodaratel. Enne matka paigaldati rattale uus spidokas, aga vana lugeja oli jäetud alles?!?! Spidokas luges mõlemat lugejat - iga täisring korrutatud kahega :))
Külastasime Vardziaga ühes orus olevaid sõnnikuga täidetud koopaid :)Selle päeva märksõnadeks: ilus asfald, teetööd, suussulavad pirnid, pigist täpiline Urmas, meeste-naiste söögilaud, põlveni nööritud kontsakingad kohaliku preilna jalas.
Siesta jõe ääres, mille vesi oli jahe ja väga kiire ning täpselt nii sügav, et kõhuli olles sai kõhu märjaks.
Kärestikuline jõgi saatis meid terve ülejäänud päeva. Org mida mööda sõitsime, meenutas Bosniat - imeilus, kosed, kaljud, uhked puud, ronitaimed. Liina vedas, hanepoegadeks mina, Rein, Maiken ja Priit. Tee hargnes ning teised olid arvatavasti veel kaugel ja õhtu lähedal. Sild, millel ootasime, vajas hädasti keelu märki. Barjäär osaliselt alla kukkunud, autode rataste all värises kui sült. Oodates jäime silma kohalikele purjus kuttidele, kutsuti sünnipäevale ja taheti rattaga sõita. Pandiks pakuti vana žiguli võtit, loobusin pakkumisest.
Ivol sisaliku draama.
Kuna õhtu hakkas vägisi ligitikkuma ning kindlasti tuli õhtusöögiks šopata ligidal olevas linnas, siis jätsime Priidu sillale valvesse ning uhasime Akhaltsikhe linna. See on endine sõjaväelinn nagu Paldiski.
Kuna linn osutus suureks ja õhtu oli käes, siis üritasin leida politseiga ühist keelt, et teada saada kus on võimalikult turvaline telkida. Politsinikud arvasid, et linnast välja me enam ei jõua. Tegime uuesti hanerea, sellel korral vedajaks vilkuritega politsei. Nende poolt leitud plats ei meeldinud- liiga teeäärne ja lähedal suurtele korrusmajadele. Veits eemal oli mingi asutus, mille ees väikeste murulappidega parkimisplats ja mõtteline tara. Sõitsime politsei eskordiga sinna. Lõpptulemus - telkimisplats hooldamata tennise väljakul (kõrge aiaga piiratud), asutus osutus korralikuks ujulaks (dušš, helesinine bassein, maksis 5 kohalikku ), politseivalve hommikuni. Politsei auto ukerdas läbi kraavide-üle vallide osavalt meie telkimisplatsile ning pargiti otse telgi taha. Veits ebamugav oli magada, auto meetri kaugusel peatsist.
No comments:
Post a Comment