Kaheksa tundi hiljem (7:30) jõudsime Tbilisisse.
Esimeseks eesmärgiks oli leida EV saatkond, mis asub aadressil Likhauri 4. Äripäeva hommik tõstis Tbilisi linnaliikluses rattaga liigeldes adrenaliini taset. Orienteerusime Alvari eestvedamisel saatkonna lähedale. Sisse ei olnud mõtet veel astuda, sest kell näitas liigvarajast aega. Aeg sai sisustatud toitvaima tegevusega tänavaäärses kohvikus.
Saatkonda pääsemiseks tuli vallutada tõsiselt võetav tõus. Ja sealt see paistiski - munakividega sillutatud kitsal tänaval, müüriga ümbritsetud hoone katusel lehvis sini-must-valge lipp. Olime kohal.
Kuna meie tulekust teati, siis turvamehed ei esitanud ühtegi küsimust. Arvatavasti lisas kinnitust sama riigi kodanikuks olemise kohta rattal lehvivad lipud. Vau palmid! Saatkonna hoone jätab uhke häärberi mulje.
Harry Lahtein võttis meid vastu tervitussõndadega: "Tere tulemast Eesti Vabariigi pinnale". Ah, tegi südame alt soojaks. Põhjalik saatkonna tutvustus keldrist pööninguni. Muide keldrisse, kuhu jätsime ka enda rattad, olid ees uhhuduurikate kaks ratast ja meie Priidu ratas.
Harry rääkis väga mahlakalt kohalikust elukorraldusest ja enda rattaõnnetusest, kui ta murdis jalaluu. Kohalikud jorsid olid saalinud traumapunkti ruumist sisse-välja, kes suisetas, kes lällas, kes oli purjus jne. Kui palja luuotsaga haav välja ilmus, siis väga ilmekalt olla üks neist suvalistest jorssidest nägu kirtsutades ning valjult vene keeles sajatades kõrvale pööranud.
Aasta enne meie saatkonna külastust käis seal Vahur Kersna ning siis tutvustati saatkonda ja nende tegemisi Pealtnägija saates. Sel hetkel ei olnud mul Gruusiasse minemise mõte üldse teostamise järgus. Ma veel kodus midagi mõtlemata viskasin õhku lubaduse: Ma lähen sinna basseini ujuma! Nüüd ma siis olin saatkonnas, näpp basseinis :)) Ujumise luba anti ka, aga teostuseni see ei jõudnud. Äkki sõrme, viie sõrme, basseini torkamine läheb arvesse?!?!
Muide, EV saatkonna töötajate ees tuleb küll müts maha võtta, et nad aitasid Priidu eluolu kergendada. Saatkonna autojuht sai iga päev sõita haigla-apteegi-jne vahet.
Riided vahetatud, rattad paigas, sai meie järgmiseks eesmärgiks külastada Priitu uues uhkes haiglas. Sisse lasti vaid üks inimene :( , otsustasime, et Janika jätkab gruusiapärase meditsiiniga lähemalt tutvumisega. Ootaja aeg venib, rahvasttäis ooteruumis ei tahtnud passida, õues aga keskpäev ja hullult palav, samas väga tuuline. Päikse käes saad kuumarabanduse , varjus puhub suud-silmad liiva täis ja püksid jalast.
Pidime tegema plaane edaspidiseks - kuhu minna, mida teha, millises järjekorras. Otsustasime alustada Suure-Sõjatee ning Kazbegi piirkonnaga (Tbilisist põhja poole Vene piiri lähedal). Vajasime marsuuttaksot.
Kui Janika haigla tuur sai läbi, jagasime grupi kaheks. Janika, Rein, Raul, Alvar läksid marsat hankima, teised saatkonda asju pakkima.
Jalgsi matkamise asju oli vähestel kaasas. Õnneks oli rattakoti pealmist osa võimalik kasutada ka seljakotina (arukad tegijad, aa Vaude koplekt, mida on võimalik hankida Matkaspordist on täitsa OK, testitud Eestis, Soomes ja Gruusias :))).
Marsa: Ford Transit, valge, musta mootarikattega - just selline nägi välja tüüpiline väikebuss Gruusias. Roolis tumedajuukseline taat. Tbilisi hakkas juba rõhuma ning kihk sealt pääseda oli suur. Teel Kazbegi vaatasime mõnda väärsust. Ananun kindlus - tavaline turisti lõks, asub imelilusa sini-sinist värvi Zhinvali paisjärve ääres (NB jääb oma ilult alla Montenegro Piva paisjärvele). Iga kord kui tegime peatuse, oli temperatuur tuntavalt langenud. Vaated muutusid koos Kazbegile lähenemisega järjest võimsamateks. Need mäed on lummavad ning isased, Kaukasus ikkagi. Ei ole tegemist enam poisikesega.
Kazbegi lähedal möödus kohalik puhvaikas ja silmini mütsis. ??? Mul olid jalas lühikesed püksid ja seljas fliis. Miskit selles pildis ei klappinud. Koukisin kotist välja kõik pikad riided, mis kotis leidusid. Autost väljudes tabas meid tõeliselt jäine õhk. Õnneks jäime seisma otse söögikoha ees, seega ei pidanud kaua sooja kohta otsima. Söögiks muidugi hinkaalid ning kardinaga eraldatud poest toodi hapukoor ja mingi keemiline kook (mis maitses imehästi) + palju teed. Hommikuks tellisime piimasupi makaronidega, ahhh :)
Telkmiskoht ilgelt külma ja kiire jõe ääres. Rahulik õhtu üheksakesi kolmeses telgis koos konjakiga.
Esimeseks eesmärgiks oli leida EV saatkond, mis asub aadressil Likhauri 4. Äripäeva hommik tõstis Tbilisi linnaliikluses rattaga liigeldes adrenaliini taset. Orienteerusime Alvari eestvedamisel saatkonna lähedale. Sisse ei olnud mõtet veel astuda, sest kell näitas liigvarajast aega. Aeg sai sisustatud toitvaima tegevusega tänavaäärses kohvikus.
Saatkonda pääsemiseks tuli vallutada tõsiselt võetav tõus. Ja sealt see paistiski - munakividega sillutatud kitsal tänaval, müüriga ümbritsetud hoone katusel lehvis sini-must-valge lipp. Olime kohal.
Kuna meie tulekust teati, siis turvamehed ei esitanud ühtegi küsimust. Arvatavasti lisas kinnitust sama riigi kodanikuks olemise kohta rattal lehvivad lipud. Vau palmid! Saatkonna hoone jätab uhke häärberi mulje.
Harry Lahtein võttis meid vastu tervitussõndadega: "Tere tulemast Eesti Vabariigi pinnale". Ah, tegi südame alt soojaks. Põhjalik saatkonna tutvustus keldrist pööninguni. Muide keldrisse, kuhu jätsime ka enda rattad, olid ees uhhuduurikate kaks ratast ja meie Priidu ratas.
Harry rääkis väga mahlakalt kohalikust elukorraldusest ja enda rattaõnnetusest, kui ta murdis jalaluu. Kohalikud jorsid olid saalinud traumapunkti ruumist sisse-välja, kes suisetas, kes lällas, kes oli purjus jne. Kui palja luuotsaga haav välja ilmus, siis väga ilmekalt olla üks neist suvalistest jorssidest nägu kirtsutades ning valjult vene keeles sajatades kõrvale pööranud.
Aasta enne meie saatkonna külastust käis seal Vahur Kersna ning siis tutvustati saatkonda ja nende tegemisi Pealtnägija saates. Sel hetkel ei olnud mul Gruusiasse minemise mõte üldse teostamise järgus. Ma veel kodus midagi mõtlemata viskasin õhku lubaduse: Ma lähen sinna basseini ujuma! Nüüd ma siis olin saatkonnas, näpp basseinis :)) Ujumise luba anti ka, aga teostuseni see ei jõudnud. Äkki sõrme, viie sõrme, basseini torkamine läheb arvesse?!?!
Muide, EV saatkonna töötajate ees tuleb küll müts maha võtta, et nad aitasid Priidu eluolu kergendada. Saatkonna autojuht sai iga päev sõita haigla-apteegi-jne vahet.
Riided vahetatud, rattad paigas, sai meie järgmiseks eesmärgiks külastada Priitu uues uhkes haiglas. Sisse lasti vaid üks inimene :( , otsustasime, et Janika jätkab gruusiapärase meditsiiniga lähemalt tutvumisega. Ootaja aeg venib, rahvasttäis ooteruumis ei tahtnud passida, õues aga keskpäev ja hullult palav, samas väga tuuline. Päikse käes saad kuumarabanduse , varjus puhub suud-silmad liiva täis ja püksid jalast.
Pidime tegema plaane edaspidiseks - kuhu minna, mida teha, millises järjekorras. Otsustasime alustada Suure-Sõjatee ning Kazbegi piirkonnaga (Tbilisist põhja poole Vene piiri lähedal). Vajasime marsuuttaksot.
Kui Janika haigla tuur sai läbi, jagasime grupi kaheks. Janika, Rein, Raul, Alvar läksid marsat hankima, teised saatkonda asju pakkima.Jalgsi matkamise asju oli vähestel kaasas. Õnneks oli rattakoti pealmist osa võimalik kasutada ka seljakotina (arukad tegijad, aa Vaude koplekt, mida on võimalik hankida Matkaspordist on täitsa OK, testitud Eestis, Soomes ja Gruusias :))).
Marsa: Ford Transit, valge, musta mootarikattega - just selline nägi välja tüüpiline väikebuss Gruusias. Roolis tumedajuukseline taat. Tbilisi hakkas juba rõhuma ning kihk sealt pääseda oli suur. Teel Kazbegi vaatasime mõnda väärsust. Ananun kindlus - tavaline turisti lõks, asub imelilusa sini-sinist värvi Zhinvali paisjärve ääres (NB jääb oma ilult alla Montenegro Piva paisjärvele). Iga kord kui tegime peatuse, oli temperatuur tuntavalt langenud. Vaated muutusid koos Kazbegile lähenemisega järjest võimsamateks. Need mäed on lummavad ning isased, Kaukasus ikkagi. Ei ole tegemist enam poisikesega.
Kazbegi lähedal möödus kohalik puhvaikas ja silmini mütsis. ??? Mul olid jalas lühikesed püksid ja seljas fliis. Miskit selles pildis ei klappinud. Koukisin kotist välja kõik pikad riided, mis kotis leidusid. Autost väljudes tabas meid tõeliselt jäine õhk. Õnneks jäime seisma otse söögikoha ees, seega ei pidanud kaua sooja kohta otsima. Söögiks muidugi hinkaalid ning kardinaga eraldatud poest toodi hapukoor ja mingi keemiline kook (mis maitses imehästi) + palju teed. Hommikuks tellisime piimasupi makaronidega, ahhh :)Telkmiskoht ilgelt külma ja kiire jõe ääres. Rahulik õhtu üheksakesi kolmeses telgis koos konjakiga.
No comments:
Post a Comment