Hommiku päikese käes paistis lennuki aknast Riia. Juhhuu! Kohe-kohe oleme kohal.
Ootame bussi. Poolakatel rattad katki. Noormehel oli esiratas suisa kaheksaks (kodarad puru) ja mingi jama käiguga. Õnneks oldi neil transpordiga vastas.
Saabus meie buss. Riiga sõites oli meil väike käru ning hädavaevu mahutasime rattad ära. Üllatus-üllatus! Nüüd oli veel väiksem käru. Vähe ei vajunud mokk töllakile. Õnneks ei pidanud keegi rattaga Tallinna poole uhama, juht suutis kõik rattad kärusse ja bussis olevasse pagasiruumi paigutada.
Tsivilisatsioon = Statoil :)) Riia tundub mõnusalt kodune ja kodu ise nii lähedal. Mind tabas nukruse ja koduigatsuse hoog korraga, vaid uni sai sellest võitu.
Piirikontroll ja taas üllatus - seekord muusikaline. Selleks on vaja korraks pöörduda tagasi Tbilisisse, kus Alvar oli kadunud ning ajas mingeid asju. Ajas välja Puhhi matkade Eestisse saabumise loo, mida Mõmmi alati mängitab - Erich Krieger "Tere hommikust Eestimaa". Alvar, see tegi südame alt soojaks! Tänud!
Elevust tekitas ka rannapalli loopimine bussis:) Peatus Pärnus ja siis juba Priidu õuel Tallinnas. Ülemiste Keskuse parklast iga roju oma koju.
Oma koju, oma padjale, mõtelge! Kui te vaid teaks kui lihtne on elu siin Eestimaal. Selleks, et seda teada saada, minge vaadake maailmas ringi!
Kaaslastele: Aitäh, et te mul olemas olete! Järgmistel väiksematel ja suurematel vallutusretkedel näeme!
Tulevik: Ühine otsus oli minna Gruusiasse ratastega tagasi 2012. aasta augustis - kripeldama jäi Kazbegi ja Svaneti piirkond. Eks näis, kes läheb, kes mitte.
2008 september Krimm
Wednesday, February 6, 2008
25.09.2007
Magasime kaua. Heh, sellegi poolest ei õnnestunud naabreid vältida. Mingil arusaamatul põhjusel olid nad veits mossis. Huvitav miks?
Mõnus hommikusöök, kokkulepped asjade hotellis hoidmise osas omanikuga ning linna. Seekord jaguneti teisiti - kujunes nais- ja meeskond. Mehed suundusid kirikusse????, meie muusika ning kodustele kingituste otsingule. Liina-Kalli plaadiriid.
Rustaveli, parlamendihoone, suveniiri poed, primadonna. Lahe kohvik vanalinnas, koguneme. Alvar kadunud, ajab mingeid asju.
Rataste pakkimine hotelli juures, hüvastijätud ning sukeldume taas Tbilisi liiklusesse, et jõuda lennujaama. Tempo valiti ülikiire, andis alles kütta. Seda enam, et viimane nädal on korralikku turisti mängitud ning ihu vedelaks muutunud. Janika sõitis lennujaama taksoga (peno draama).
Lennujaamas kohtusime kahe poolakaga (tütarlaps ja noormees), kes tulid just Armeeniast - ratastega. Saime kätte hästi hoitud kastid, millesse pakkisime usinalt rattad. Kastidest omakorda tekitasime sularaha automaadi kõrvale isikliku nurga, milles oli hää külitada. Urmasel ja Alvaril oli salajane S-tähega probleem. Kõikvõimalikud pakutud sõnad ei sobinud. Jäigi nii.
Rein, lahke inimene tegi kõgile söögi välja. Arvan, et ma pole kunagi nii palju friikaid söönud. Lennujaamas hankisin enam-vähem korraliku Gruusia kaardi, parem hilja kui mitte kunagi.
Tagasi pesasse jõudes tabas meid korralik üllatus - TEQUILA, s-tähega probleem oli sool, mis sellel hetkel ei olnud enam probleem. Tequila party.
Tbilisi lennujaam on huvitavalt tehtud. Kui mujal maailmas on tax-free pärast käsipagasi ja passikontrolli, siis seal on vastupidi. Teada on, et lennukisse ei või võtta kaasa vedelikku suuremas koguses kui 200 ml, kuid katsu sa osta vee pudelit, mis oleks alla poole liitri. OK, meid ootas ees poolteist tundi ootust pärast kontrolli ja lennusõit pikkusega 4 tundi, kuid mis teevad need, kes tahavad kaugemale sõita. Eks jah, ostavad lennukist hingehinnaga.
Tundsime ka ootesaalis ennast mugavalt ning sättisime põrandale tukkuma, sellega ei olda seal vist eriti harjutud, kuid mis neil ikka teha oli. Öö hilistel ehk hommiku varastel tundidel kolisime põrandalt lennukisse.
Mõnus hommikusöök, kokkulepped asjade hotellis hoidmise osas omanikuga ning linna. Seekord jaguneti teisiti - kujunes nais- ja meeskond. Mehed suundusid kirikusse????, meie muusika ning kodustele kingituste otsingule. Liina-Kalli plaadiriid.
Rustaveli, parlamendihoone, suveniiri poed, primadonna. Lahe kohvik vanalinnas, koguneme. Alvar kadunud, ajab mingeid asju.Rataste pakkimine hotelli juures, hüvastijätud ning sukeldume taas Tbilisi liiklusesse, et jõuda lennujaama. Tempo valiti ülikiire, andis alles kütta. Seda enam, et viimane nädal on korralikku turisti mängitud ning ihu vedelaks muutunud. Janika sõitis lennujaama taksoga (peno draama).
Lennujaamas kohtusime kahe poolakaga (tütarlaps ja noormees), kes tulid just Armeeniast - ratastega. Saime kätte hästi hoitud kastid, millesse pakkisime usinalt rattad. Kastidest omakorda tekitasime sularaha automaadi kõrvale isikliku nurga, milles oli hää külitada. Urmasel ja Alvaril oli salajane S-tähega probleem. Kõikvõimalikud pakutud sõnad ei sobinud. Jäigi nii.Rein, lahke inimene tegi kõgile söögi välja. Arvan, et ma pole kunagi nii palju friikaid söönud. Lennujaamas hankisin enam-vähem korraliku Gruusia kaardi, parem hilja kui mitte kunagi.
Tagasi pesasse jõudes tabas meid korralik üllatus - TEQUILA, s-tähega probleem oli sool, mis sellel hetkel ei olnud enam probleem. Tequila party.
Tbilisi lennujaam on huvitavalt tehtud. Kui mujal maailmas on tax-free pärast käsipagasi ja passikontrolli, siis seal on vastupidi. Teada on, et lennukisse ei või võtta kaasa vedelikku suuremas koguses kui 200 ml, kuid katsu sa osta vee pudelit, mis oleks alla poole liitri. OK, meid ootas ees poolteist tundi ootust pärast kontrolli ja lennusõit pikkusega 4 tundi, kuid mis teevad need, kes tahavad kaugemale sõita. Eks jah, ostavad lennukist hingehinnaga.
Tundsime ka ootesaalis ennast mugavalt ning sättisime põrandale tukkuma, sellega ei olda seal vist eriti harjutud, kuid mis neil ikka teha oli. Öö hilistel ehk hommiku varastel tundidel kolisime põrandalt lennukisse.
24.09.2007
Hommikune tervitus terassi naabritelt: "Thank you for a quiet night". Mis mõttes! Olime päris vaikselt ning möllu ei teinud.
Hommikusöögi tuba ja söök olid viimase peal. Antiikmööbel ja hulk sobilikke vidinaid. Asutasime saatkonna poole, et tuua rattad hotelli. Metroo. Toimib, puhas, odav, gruusiakeelne. Samas linna õhk on sudust raske.
Sadul, jeee! Lenksud, mmm! Pedaalid, huuuh! Oh kuidas ma neid igatsesin, minu ninnu-nännu ratas.
Orienteerusime ratastel hotelli tagasi - kui vajate suurel hulgal liiklusega kaasnevat adrenaliini ning soovite nautida gruusiale iseloomulikku toimivat liikluskaost, siis on Tbilisi õige koht. Osad rattad mahutati hotelli garaaži, osad tühja kõrvalmajja. Tundus turvaline ning nii see ka oli.
Janika ja Priit taas haiglasse, seekord paberimajandust korda ajama. Teised Tbilisi kohal kõrguvasse Narikala kindlusesse. Ivo+sipelgad, Urmas+prügikast. Kindlust ilmestasid armunud paarid. Poisid olid elevil. Kindluse kõrval kõrgub suur naiskuju (kuninganna), seest betoon väljast miski plekk. Soovitan vaadata mõne meetri kauguselt alt üles. Hi-hiii, jabur!
Mäepeal kõrgus ka kütuse firma päähoone. Nojah. Oletan, et kogu Gruusia raha on just sinna maetud.
Tequila jaht. Seda kas ei ole või kui on, siis hind eesti omaga võrreldes kahekordne. Aga isu ju oli ning ees ootas meie matka viimane öö (kui ees ootav lennujaama öö välja arvata). Teel hotelli nägin inimgruppi, kus kõik nägid välja eurooplaste moodi, pigem mõjusid koduselt. Lähemale jõudes kostis samast inimgrupist täiesti selgelt "Erkki Nool". Mõh! Tont, eestlased. Juttu jätkus keset tänavat vähemalt tunniks ning laiali mindi ka pigem seetõttu, et meil hakkas lähenema saunatund.
Poisid koliti nende šikist buduaarist keldrituppa :) mis nägi välja askeetlikum. Aa, tänaval möödus hotellist grupp noormehi eheda gruusia lauluga, judinad jooksid mööda selgroogu.
Külastasime Tbilisi kuulsat sauna. Mehed-naised eraldi + pesunaine/mees. Kõigepealt väävlirikkasse kuumavee basseini likku ja siis saabus pesunaine, selline tugev. Olin "julge" ning potsatasin esimesena pesulauale. Tädil oli käes marlisukk, milles olid seebid. Valas sortsu tulist vett suka sisse ning lõi seebi vahtu. Keha seebitati peanupust jalataldadeni ohtra vahu sisse. Seejärel võeti kinnas, mis oli valmistatud vanast vaibast ning hakati nühkima. Oh neid mustuse rulle. Õnneks oma rulle ei näinud, nii hää oli silmad kinni lasta ja kergelt suigatada. Kui tagant poolt oli mustus roogitud, käsutati seliti. Pöörasin ennast hoogsalt ja ei võtnud arvesse asjaolu, et asi millel lõsutasin on sile ning veest ja seebist libe. Pesutädi on vist seda ennegi näinud ning püüdis mind osavalt kinni. Kõik hakkas otsast peale: vaht+kinnas. Ja uuesti kõhuli - massaaž. Vrr. Tädi tundis tööd. Seejärel tagasi basseini likku. Nii sai puhtaks neli naisolevust.
Saunast lahkus väga rahulolev ja väsinud seltskond. Kõik olid kasitud ning nägid välja veits teist moodi, kuidagi liiga puhtad :))
Alvaril oli kass, asi lahenes, kui tema nimepäeva puhul Eestist toodud kroon pähe pandi ning hulk kingitusi kah pihku pisteti.
Tequila party terrassil. Märksõnad: tequila, sidrun, sool, soolane naba, soolased karvased sääred, parmupill, sume öö, varajane hommikutund.
PS Seekord ei olnud me vaikselt, meelega. Naabrid panid akna pauguga kinni. Ups!
Hommikusöögi tuba ja söök olid viimase peal. Antiikmööbel ja hulk sobilikke vidinaid. Asutasime saatkonna poole, et tuua rattad hotelli. Metroo. Toimib, puhas, odav, gruusiakeelne. Samas linna õhk on sudust raske.
Sadul, jeee! Lenksud, mmm! Pedaalid, huuuh! Oh kuidas ma neid igatsesin, minu ninnu-nännu ratas.
Orienteerusime ratastel hotelli tagasi - kui vajate suurel hulgal liiklusega kaasnevat adrenaliini ning soovite nautida gruusiale iseloomulikku toimivat liikluskaost, siis on Tbilisi õige koht. Osad rattad mahutati hotelli garaaži, osad tühja kõrvalmajja. Tundus turvaline ning nii see ka oli.
Janika ja Priit taas haiglasse, seekord paberimajandust korda ajama. Teised Tbilisi kohal kõrguvasse Narikala kindlusesse. Ivo+sipelgad, Urmas+prügikast. Kindlust ilmestasid armunud paarid. Poisid olid elevil. Kindluse kõrval kõrgub suur naiskuju (kuninganna), seest betoon väljast miski plekk. Soovitan vaadata mõne meetri kauguselt alt üles. Hi-hiii, jabur!Mäepeal kõrgus ka kütuse firma päähoone. Nojah. Oletan, et kogu Gruusia raha on just sinna maetud.
Tequila jaht. Seda kas ei ole või kui on, siis hind eesti omaga võrreldes kahekordne. Aga isu ju oli ning ees ootas meie matka viimane öö (kui ees ootav lennujaama öö välja arvata). Teel hotelli nägin inimgruppi, kus kõik nägid välja eurooplaste moodi, pigem mõjusid koduselt. Lähemale jõudes kostis samast inimgrupist täiesti selgelt "Erkki Nool". Mõh! Tont, eestlased. Juttu jätkus keset tänavat vähemalt tunniks ning laiali mindi ka pigem seetõttu, et meil hakkas lähenema saunatund.
Poisid koliti nende šikist buduaarist keldrituppa :) mis nägi välja askeetlikum. Aa, tänaval möödus hotellist grupp noormehi eheda gruusia lauluga, judinad jooksid mööda selgroogu.
Külastasime Tbilisi kuulsat sauna. Mehed-naised eraldi + pesunaine/mees. Kõigepealt väävlirikkasse kuumavee basseini likku ja siis saabus pesunaine, selline tugev. Olin "julge" ning potsatasin esimesena pesulauale. Tädil oli käes marlisukk, milles olid seebid. Valas sortsu tulist vett suka sisse ning lõi seebi vahtu. Keha seebitati peanupust jalataldadeni ohtra vahu sisse. Seejärel võeti kinnas, mis oli valmistatud vanast vaibast ning hakati nühkima. Oh neid mustuse rulle. Õnneks oma rulle ei näinud, nii hää oli silmad kinni lasta ja kergelt suigatada. Kui tagant poolt oli mustus roogitud, käsutati seliti. Pöörasin ennast hoogsalt ja ei võtnud arvesse asjaolu, et asi millel lõsutasin on sile ning veest ja seebist libe. Pesutädi on vist seda ennegi näinud ning püüdis mind osavalt kinni. Kõik hakkas otsast peale: vaht+kinnas. Ja uuesti kõhuli - massaaž. Vrr. Tädi tundis tööd. Seejärel tagasi basseini likku. Nii sai puhtaks neli naisolevust.
Saunast lahkus väga rahulolev ja väsinud seltskond. Kõik olid kasitud ning nägid välja veits teist moodi, kuidagi liiga puhtad :))
Alvaril oli kass, asi lahenes, kui tema nimepäeva puhul Eestist toodud kroon pähe pandi ning hulk kingitusi kah pihku pisteti.
Tequila party terrassil. Märksõnad: tequila, sidrun, sool, soolane naba, soolased karvased sääred, parmupill, sume öö, varajane hommikutund.
PS Seekord ei olnud me vaikselt, meelega. Naabrid panid akna pauguga kinni. Ups!
23.09.2007
Varajane äratus. Täpne start. Taadid olid eelmisest korrast õppust võtnud. Suund Mtskheta - kunagise päälinna poole. Loodetud meestelaulu ei kuulnud :(, ehete 
šoping. Järgmine sihtkoht Uplistsikhe. Väga nummi koht. Koobaslinn (1 aastatuhat e. Kr), kus on mäekülje sisse rajatud saalid, altarid jne. Põhjalikuks tutvumiseks kulus ca 2 tundi.
Nälja kustutamine Gori linnas - kala!!!, väga hää oli. Gori linnas on Stalini kuju, ühtegi silti küljes ei ole, kohustulikud fotografeerimised. Stalini muusemi jätsime vahele.
Tagasiteel üritasime leida hotelli Mtskhetast saadud brošüüri abil, kuid seda üritust tabas ebaõnn. Meil oli teadmine, et mammi juurde tagasi ei taha ning taatidest on kah juba villand.
Priidul ja Janikal oli asja haiglasse, teised jätsid taatidega hüvasti Tavisubleba väljakul.
Alvar, Rein ja Raul läksid hotelli otsingutele. Mina, Maiken, Liina ja Urmas jäime asjade valvesse. Parasjagu liikus Tbilisis ringi kohalik president mingite tähtsate ninadega ning kogu linn oli pungil politseist, isegi kadetid olid välja aetud.
Leiti hotell. Maja number, kus hotell asuma pidi oli kruvitud huvitava maja külge Maja ees oli tellistel vana autoromu, maja fassaad oli toetatud ning maja ise kohe-kohe pooleks vajumas. Heh..he..e, võttis kokutama. Õnneks selgus, et see ei ole siiski meie hotell. Maja, mis pidi meile koduks olema veel kaheks ööks asus äbariku taga. Hotell oli väga hubane ning omanik väga tore.
Poisid said esimeseks ööks šiki toa, tütarlapsed kolisid kabineti taga asuvasse raamatukogusse ;))
Ivo leppis õekeste ehedatega (õekesed rongist) kokku ekskursiooni Tbilisis. Nad on kunagi giiditööga tegelenud ning said hästi hakkama. PS Naisgrusiinid on korralikud, nii ka õeksed ehedad. Ivo jäi pika, pika ninaga.
Sume õlleõhtu/-öö terrassil. Juttu jätkus varaste tundideni. Vrrrr.
šoping. Järgmine sihtkoht Uplistsikhe. Väga nummi koht. Koobaslinn (1 aastatuhat e. Kr), kus on mäekülje sisse rajatud saalid, altarid jne. Põhjalikuks tutvumiseks kulus ca 2 tundi.Nälja kustutamine Gori linnas - kala!!!, väga hää oli. Gori linnas on Stalini kuju, ühtegi silti küljes ei ole, kohustulikud fotografeerimised. Stalini muusemi jätsime vahele.
Tagasiteel üritasime leida hotelli Mtskhetast saadud brošüüri abil, kuid seda üritust tabas ebaõnn. Meil oli teadmine, et mammi juurde tagasi ei taha ning taatidest on kah juba villand.
Priidul ja Janikal oli asja haiglasse, teised jätsid taatidega hüvasti Tavisubleba väljakul.
Alvar, Rein ja Raul läksid hotelli otsingutele. Mina, Maiken, Liina ja Urmas jäime asjade valvesse. Parasjagu liikus Tbilisis ringi kohalik president mingite tähtsate ninadega ning kogu linn oli pungil politseist, isegi kadetid olid välja aetud.
Leiti hotell. Maja number, kus hotell asuma pidi oli kruvitud huvitava maja külge Maja ees oli tellistel vana autoromu, maja fassaad oli toetatud ning maja ise kohe-kohe pooleks vajumas. Heh..he..e, võttis kokutama. Õnneks selgus, et see ei ole siiski meie hotell. Maja, mis pidi meile koduks olema veel kaheks ööks asus äbariku taga. Hotell oli väga hubane ning omanik väga tore.
Poisid said esimeseks ööks šiki toa, tütarlapsed kolisid kabineti taga asuvasse raamatukogusse ;))Ivo leppis õekeste ehedatega (õekesed rongist) kokku ekskursiooni Tbilisis. Nad on kunagi giiditööga tegelenud ning said hästi hakkama. PS Naisgrusiinid on korralikud, nii ka õeksed ehedad. Ivo jäi pika, pika ninaga.
Sume õlleõhtu/-öö terrassil. Juttu jätkus varaste tundideni. Vrrrr.
Monday, February 4, 2008
22.09.2007
Eelmisel õhtul fotosessiooniga õnnistatud palvetaja ritsikat tabas meie ehmatuseks ja kurvastuseks ootamatu lõpp hiidämbliku lõugade vahel. Mh. Seega tegime uue fotosessiooni.Hommikut alustasime tugeva söögiga - hõrk külm lambaliha ja kuum lambapuljong.
Sellel päeval oli plaanis tutvuda mõne vaatamisväärsusega ja sügavamalt vaadata sisse Kahheetia veinikeldrite sügavustesse. Alustasime siiski nunnakloostrist Sighnaghis. Minust ja julgen arvata, et mõnest meie kambajõmmist veel, ei saa korralikku turisti. Kohustuslikud, suht
steriilsed objektid tekitavad võõristust ja tahtmist nendest kaugemale saada. Kloostri juurest suundus mõnus metsane rada mööda mäekülge alla, kus pidi meid ootama püha vesi. Kloostri õuel ukerdasin pika hõlmikseelikuga, mille alla jätsin lühikesed püksid. Rada mööda alla minnes kerisin selle ümbert, ebamugav kõmpida. Lootsin leida salajast allikat, nii nagu nad enamjaolt Eestis on (va Kuremäel). Kohale jõudes jahmusin tunglevast rahvamassist - naised kaetud pea ja uhkelt ülesvuntsituna. Kerisin seeliku kiiresti tagasi. Allikat ei näinudki. See asus mingi ehitise sees, kuhu kogu inimmass soovis sisse saada. Oh õudust. Kõmpisin sama targalt mäkke tagasi.
Seejärel sõitsime Sighnaghi linna - oleks sattunud nigu vanasse Itaalia linna (http://en.wikipedia.org/wiki/Sighnaghi). Enamus linnast oli tellingutes ning üritati korraga renoveerida tervet linna. Renoveerimine ei ole vist antud juhul kõige õigem sõna. Pigem tehti korda fassaadid ning tänavad. Hästi kummaline linn, tuleviku turistilõks. Gruusiast ei olnud jälgegi va majade tagumised osad :)) Kohalik kriminaaluurija pakkus giiditeenust. Keeldusime viisakalt, sest pisikese linna tutvumiseks piisas 20 minutilisest jalutuskäigust, mille käigus said kõik liivakuhjad, tellingud ja korralikumad nurgad vaadatud. Omaette vaatamisväärsuseks osutus sealne ratsapolitsei.Veinikeldritega oli suurem probleem. Esiteks algab Gruusias igaaastane veini tegemise periood alles 25.09. Teiseks on vahepealne elu-olu soodustanud veinitööstuse väljasuremist. Kolmandaks ei teadnud kohalikudki, kus veinikeldrid võiksid asuda. Need kohad ei ole neile mõeldud.
Siiski leidsime kunagise kuulsa veinitööstuse (veits enne Tsindalit), millest oli saanud nüüd (vist saksa) mahlatööstus. Töödejuhataja tegi ekskursiooni ning kunagisest hiilgusest sai vähemalt aimu. Sealt olla veetud nõukogude ajal Venemaale vagunite kaupa veine.
Järgmisena jõudsime Tsinandalis asuva prints Aleksander Tšavtšavadze residentsi kõrgelt tarastatud aia taha. Mina mossisin - tont veinist ei hooli ja tunde aia taga passida on jabur. Ostsime pileti pargi külastuseks ja degusteerimiseks. Pargi külastus toimus saatjaga, kes saba selgas ratsutas superkiirelt mööda pargiteid, meie kõrvad lontis järgi. Meenutas Garfieldi filmi, kus ta vaatab autoaknast välja ning loendab "post, post, post". Meil kõlas see "puu, puu, puu, maja, puu, puu, kuju, puu, ...". Park oli tõesti ilus ja täis haruldasi puid ning pöösaid. Põhimõtteliselt peaks see park, palee ning vanad veinikeldrid andma pildi Gruusia 19. sajandi aadlike elust. Veinide degusteerimisel ei märganud suurt vaimustust, aga elevus tekkis kiiresti, sest maitmine (pigem joomine) toimus tühja kõhuga. Janika ostis mõned pudelid Eestisse kaasa võtmiseks, poisid norisid mitu päeva, et noh kas teeme peedid kah lahti.
Peale degusteerimist Tbilisisse tagasi. Priit ootas. Ta lasti hommikul haiglast välja. Ootusärevus. Lõpuks oli meie kamp samas koosseisus kui alguses!!
Sööma. Mina, Liina tegime samal ajal tutvust Tbilisi tõelise aguliga. Heh, väga ei soovita. Kui teisiti ei saa, siis soovitan kaasa võtta meessoost saatja ning kindasti tuleb selga panna vähemalt põlvini ulatuv seelik/püksid, õlad katta. Teiste juurde jõudes, saime teada, et meie marsajuhid olid meid suisa otsimas käinud. Saime "riielda".
Jäime Liinaga söögikoha ette seisma ja meiega tegi tutvust koha omanik. Üritas meid viia korralikku restorani ning korraldada banketi, las sõbrad jäävad siia. Lahti saime tast alles siis, kui olime nõus telefoni numbri üles kirjutama ning andnud lubaduse, et helistame talle kohe kui igav hakkab. Helistada lubati 24h. Igav ei hakanud :)) meil omal hää seltskond.
Öö veetsime taas mammi juures, sest hommikul pidime jätkama koos taatidega.
Sunday, February 3, 2008
21.09.2007
Hommik venis. Muide, mitte meist ega tša-tšast sõltuvalt. Olime juhiga kokku leppinud, et kell 9 on start. Juht saabus kell 9.30 koos sõbra ja lambaga. Nii sõbral kui lambal oli kohale jõudes hing sees. Kui marsaga õuelt lahkusime, siis üks neist lahkus potis, marsa tagaosas. Õnneks osutus selleks lammas.
Hommikusöögi ajal oli paljudel pisike moss, mis õnneks peale kõhutäit lahtus.
Võtsime suuna Kahheetia poole, mis jääb Tbilisist ida poole. Kindel otsus oli läbi põigata mungakloostrist, mis asub Gruusia Aserbaidžani piiril - David Goreji. Tbilisi poolne tee oli mõtetult igav, vaatamiseks vaid mõned nafta puurtornid ja päikesest kõrbenud lauged mäenõlvad. Võrreldes Tbilisist läände jääva rohelusega oli veits masendav.
Elevust tekitas arbuusiturg. Veotautod, kärud, villised jms pilgeni täis arbuuse. Võttis kukalt kratsima. Tahaks arbuusi, aga tont teab millist neist tuhandetest. Valisime kõige atraktiivsemast sõiduvahendist, milleks osutus äbarik villis järelkäruga. Asi oli ainuüksi juba vaatamisväärt :))
Udabna - küla, milles vähemalt iga teine maja oli mahajäetud ning naabrite poolt maast laeni täidetud heinaga. Hein oli paigutatud tihedalt kõikvõimalikesse kohtadesse - keset õue, räästa alla, nagu mainis naabri majja jne. Pika otsimise peale leidsime poe. Ainus asi, mis meie marsajuhtidele andis märku poe asukoha kohta, oli sigareti pakilt rebitud papi tükk raudväraval. Poe õuelt anti meile kaasa ilusad viinamarjad ning poe aia taga viskasime kreekapähkleid kivide vastu puru. Tore mäng :)
Kohtusime poolakast üksikhunti, kes sõitis mööda maailma rattaga. Mina olin kade. Tont, ma olen rattamatkal, aga tiirutan mööda Gruusiat kui tõeline turist. On ju põhjust kadedust tunda.
David Goreji. Mäed punakad, paljad, justkui sätitud. Vaadates põhjast lõuna poole, siis näed vaid kõrbenud rohumaad. Vaadates aga lõunast põhja suunas, siis on mingi uskumatu jõud tõstnud maa pahupidi ning paljandub sadu meetreid kunagist maapõue triibulist sisemust.
Kloostris võttis meid vastu habetunud munk, kes hää meelega rääkis ajaloost, kohalikust elust-olust ning kuulutas ühtlasi ka kolmanda maailmasõja tulekust. Kondasime ringi ka iseseisvalt. Mina, Liina, Maiken ja Alvar otsustasime asja põhjalikult ette võtta ning viitsisime ronida mäest üles, kus pidi meid ootama hea vaade ning hulk ajalugu. Nii ka oli. Ülesse jõudes sattusime tõelisesse vaikelusse. Istusime maha ja vaikisime ka. Ebatavaline kogemus. Munga jutu järgi pidi Gruusia ja Aserbaidžani piir jooksma mäeahliku otsas, millel istusime. Seega võis olla, et olime juba piiri ületanud. Vaatasime üle Aserbaidžani lagendiku taamal terendavaid Armeenia mägesid. Need tundusid olevat nii lähedal, kuid sinna jõudmiseks oleks kulunud hulk päevi.
Koopakirikud, milles looduslike värvidega tehtud maalid + kaasaegsed kritseldused, näiteks kirillitsas TALLINN ESSR 70. Vot.
Kui asi vaadatud, sõitsime marsaga sama teed mööda tagasi Sagarejo linna. Miski segadus toidu hankimisega (enne oli juhiga kuidagi teisiti lepitud), see selleks.
Telkimispalts viisakas, ainus viga pole vett. Seda oleks olnud sealses piirkonnas ka palju tahta.
Fotosessioon palvetaja ritsikaga. Meie juhtidest kohalikud taadid valmistasid ette suurepärast šašlõkki ja keedulammast. Saabus tore gruusiapäraseid tooste (vähemalt õpetusi) täis õhtu, lambaliha, arbuusi, juustu, tša-tša ja mille kõigega veel.
Mis veel. Kutsusime juhte taatideks. Ja mis välja tuli. Üks taatidest osutus minuga üheealiseks. Sellepeale piiksatas keegi MEMM. Nii jäigi.
Ivole plaaniti otsida Gruusiast pruut ning jutuga jõuti pulmadenigi. Hihii, naljakas õhtu ja hullult ülesöönud tunne.
PS Toosti võib Gruusias öelda vaid veini juurde. Üks taatides ütles toosti plastik pudelis õllega Venemaa auks. Eks mõelge ise, mida taat selle all tegelikult mõelda võis.
Hommikusöögi ajal oli paljudel pisike moss, mis õnneks peale kõhutäit lahtus.
Võtsime suuna Kahheetia poole, mis jääb Tbilisist ida poole. Kindel otsus oli läbi põigata mungakloostrist, mis asub Gruusia Aserbaidžani piiril - David Goreji. Tbilisi poolne tee oli mõtetult igav, vaatamiseks vaid mõned nafta puurtornid ja päikesest kõrbenud lauged mäenõlvad. Võrreldes Tbilisist läände jääva rohelusega oli veits masendav.
Elevust tekitas arbuusiturg. Veotautod, kärud, villised jms pilgeni täis arbuuse. Võttis kukalt kratsima. Tahaks arbuusi, aga tont teab millist neist tuhandetest. Valisime kõige atraktiivsemast sõiduvahendist, milleks osutus äbarik villis järelkäruga. Asi oli ainuüksi juba vaatamisväärt :))
Udabna - küla, milles vähemalt iga teine maja oli mahajäetud ning naabrite poolt maast laeni täidetud heinaga. Hein oli paigutatud tihedalt kõikvõimalikesse kohtadesse - keset õue, räästa alla, nagu mainis naabri majja jne. Pika otsimise peale leidsime poe. Ainus asi, mis meie marsajuhtidele andis märku poe asukoha kohta, oli sigareti pakilt rebitud papi tükk raudväraval. Poe õuelt anti meile kaasa ilusad viinamarjad ning poe aia taga viskasime kreekapähkleid kivide vastu puru. Tore mäng :)
Kohtusime poolakast üksikhunti, kes sõitis mööda maailma rattaga. Mina olin kade. Tont, ma olen rattamatkal, aga tiirutan mööda Gruusiat kui tõeline turist. On ju põhjust kadedust tunda.
David Goreji. Mäed punakad, paljad, justkui sätitud. Vaadates põhjast lõuna poole, siis näed vaid kõrbenud rohumaad. Vaadates aga lõunast põhja suunas, siis on mingi uskumatu jõud tõstnud maa pahupidi ning paljandub sadu meetreid kunagist maapõue triibulist sisemust.Kloostris võttis meid vastu habetunud munk, kes hää meelega rääkis ajaloost, kohalikust elust-olust ning kuulutas ühtlasi ka kolmanda maailmasõja tulekust. Kondasime ringi ka iseseisvalt. Mina, Liina, Maiken ja Alvar otsustasime asja põhjalikult ette võtta ning viitsisime ronida mäest üles, kus pidi meid ootama hea vaade ning hulk ajalugu. Nii ka oli. Ülesse jõudes sattusime tõelisesse vaikelusse. Istusime maha ja vaikisime ka. Ebatavaline kogemus. Munga jutu järgi pidi Gruusia ja Aserbaidžani piir jooksma mäeahliku otsas, millel istusime. Seega võis olla, et olime juba piiri ületanud. Vaatasime üle Aserbaidžani lagendiku taamal terendavaid Armeenia mägesid. Need tundusid olevat nii lähedal, kuid sinna jõudmiseks oleks kulunud hulk päevi.
Koopakirikud, milles looduslike värvidega tehtud maalid + kaasaegsed kritseldused, näiteks kirillitsas TALLINN ESSR 70. Vot.
Kui asi vaadatud, sõitsime marsaga sama teed mööda tagasi Sagarejo linna. Miski segadus toidu hankimisega (enne oli juhiga kuidagi teisiti lepitud), see selleks.
Telkimispalts viisakas, ainus viga pole vett. Seda oleks olnud sealses piirkonnas ka palju tahta.
Fotosessioon palvetaja ritsikaga. Meie juhtidest kohalikud taadid valmistasid ette suurepärast šašlõkki ja keedulammast. Saabus tore gruusiapäraseid tooste (vähemalt õpetusi) täis õhtu, lambaliha, arbuusi, juustu, tša-tša ja mille kõigega veel.Mis veel. Kutsusime juhte taatideks. Ja mis välja tuli. Üks taatidest osutus minuga üheealiseks. Sellepeale piiksatas keegi MEMM. Nii jäigi.
Ivole plaaniti otsida Gruusiast pruut ning jutuga jõuti pulmadenigi. Hihii, naljakas õhtu ja hullult ülesöönud tunne.PS Toosti võib Gruusias öelda vaid veini juurde. Üks taatides ütles toosti plastik pudelis õllega Venemaa auks. Eks mõelge ise, mida taat selle all tegelikult mõelda võis.
20.09.2007
Karge hommik, härmatis. Kui päike pistis nina mäe tagant välja, saabusid pluss kraadid. Telgist avanes tore vaade mägedele, heina kuhjadele ja heinakuhja ääres olevale pudelite reale. Kas tõesti???Janika meisterdas hunniku keeduvorstiga saiu - imehead. Voltisime asjad üliaaeglaselt kokku ning kõmpisime mahajäetud Kobi küla südamesse. Ootasime marsat, millega olime eelmisel päeval samasse kohta saabunud. Mina, Urmas ja Ivo sisustasime
aega külaga tutvumisega. Peale teist maailmasõda ehitasid sakslastest vangid siia uhke kahekordse kooli. Väljanägemiselt nigu mõni korralik alpimaja. Kool jäi unarusse Gruusia iseseisvumise alguses, kui küla sisuliselt jäeti maha. Aknad-uksed puuduvad, osaliselt isegi trepid ja vahelaed, koridorid sõnnikut täis. Arvata võib, et kohalikud haarasid lahkudes kaasa kõik, mis eemaldada andis.Marsa saabus täpselt. Kimpsud-kompsud ja ise bussi ning Tbilisi poole ajama. Tegime mõned peatused ka:
1. miski oranz ladestus mäeküljel, omapärane. Kehva maitsega vesi, aga pidavat hää olema, mingil põhjusel olen kahtleval sisikohal;
2. saksa surnuaed (igav);
3. mälestusmärk Gruusia-Venemaa 200 aastase sõpruse auks, püstitatud miskit 1986 (äkki), 
kohtusime seal sakslastega. Üks tüüp kippus lobisema, puterdasin miskit vastu, aga kui mikrofon nina alla pisteti ning teavitati, et saksa raadio, lükkasin Alvari ette. Sellest sündis mõnevõrra pikk intervjuu. Täiesti sürr koht. Vaade on super. Minge vaadake seda "kunstiteost" ja tõeliselt kaunist vaadet. Soovitan.
4. Turistilõks, suveniiri müüjate näol - Urmasest sai mikker Ummi :)) (Nüüdseks on mikker kokku tõmbunud ning isegi Kasparile väike);
Tbilisis saatkonna peatus ning kõntsa ihult uhtumiseks soovitas marsajuht linna sauna. Kuna Gruusias on täiesti mõeldamatu, et mehed-naised on korraga saunas (va pere), siis tegime tunnise kähkuka. See tähendas, et pool tundi naised ja teine pool tundi mehed. Milline raiskamine. Aga olgu, tuleb austada kohalikke kombeid. Vähemalt eesmärk oli täidetud, puhtaks me saime.
Marsajuht viis meid sööma enda tuttava restorani, või mis iganes selle koha nimetuseks tuleb anda. Peaasi - koht oli viisakas, puhas ning tädi, kes meiega tegeles ülitore ja sõbralik. Peamiselt söödi hinkaale. Kohalikelt hinkaali söömise kiirkursus (tegelt olin samasuguse koolituse teistele teinud meie matka alguses, aga noh, eks kohalikke usutakse rohkem :)))
Kohaliku "veinikeldri" külastus. Tša-tša+veini šoping. Tša-tša oli hullult kange. Tavapärase viina kangusest oli asi väga kaugel, ca 50-55 kindlasti. Huhh!
Öömaja Tbilisi agulis ühe mammi juures. Õuel kasvamas viinamarjad ja viigid, kanad, hiired, koerad.
Oli tore öö!
Subscribe to:
Posts (Atom)
