22.09.2007

Eelmisel õhtul fotosessiooniga õnnistatud palvetaja ritsikat tabas meie ehmatuseks ja kurvastuseks ootamatu lõpp hiidämbliku lõugade vahel. Mh. Seega tegime uue fotosessiooni.

Hommikut alustasime tugeva söögiga - hõrk külm lambaliha ja kuum lambapuljong.

Sellel päeval oli plaanis tutvuda mõne vaatamisväärsusega ja sügavamalt vaadata sisse Kahheetia veinikeldrite sügavustesse. Alustasime siiski nunnakloostrist Sighnaghis. Minust ja julgen arvata, et mõnest meie kambajõmmist veel, ei saa korralikku turisti. Kohustuslikud, suht steriilsed objektid tekitavad võõristust ja tahtmist nendest kaugemale saada. Kloostri juurest suundus mõnus metsane rada mööda mäekülge alla, kus pidi meid ootama püha vesi. Kloostri õuel ukerdasin pika hõlmikseelikuga, mille alla jätsin lühikesed püksid. Rada mööda alla minnes kerisin selle ümbert, ebamugav kõmpida. Lootsin leida salajast allikat, nii nagu nad enamjaolt Eestis on (va Kuremäel). Kohale jõudes jahmusin tunglevast rahvamassist - naised kaetud pea ja uhkelt ülesvuntsituna. Kerisin seeliku kiiresti tagasi. Allikat ei näinudki. See asus mingi ehitise sees, kuhu kogu inimmass soovis sisse saada. Oh õudust. Kõmpisin sama targalt mäkke tagasi.

Seejärel sõitsime Sighnaghi linna - oleks sattunud nigu vanasse Itaalia linna (http://en.wikipedia.org/wiki/Sighnaghi). Enamus linnast oli tellingutes ning üritati korraga renoveerida tervet linna. Renoveerimine ei ole vist antud juhul kõige õigem sõna. Pigem tehti korda fassaadid ning tänavad. Hästi kummaline linn, tuleviku turistilõks. Gruusiast ei olnud jälgegi va majade tagumised osad :)) Kohalik kriminaaluurija pakkus giiditeenust. Keeldusime viisakalt, sest pisikese linna tutvumiseks piisas 20 minutilisest jalutuskäigust, mille käigus said kõik liivakuhjad, tellingud ja korralikumad nurgad vaadatud. Omaette vaatamisväärsuseks osutus sealne ratsapolitsei.

Veinikeldritega oli suurem probleem. Esiteks algab Gruusias igaaastane veini tegemise periood alles 25.09. Teiseks on vahepealne elu-olu soodustanud veinitööstuse väljasuremist. Kolmandaks ei teadnud kohalikudki, kus veinikeldrid võiksid asuda. Need kohad ei ole neile mõeldud.

Siiski leidsime kunagise kuulsa veinitööstuse (veits enne Tsindalit), millest oli saanud nüüd (vist saksa) mahlatööstus. Töödejuhataja tegi ekskursiooni ning kunagisest hiilgusest sai vähemalt aimu. Sealt olla veetud nõukogude ajal Venemaale vagunite kaupa veine.

Järgmisena jõudsime Tsinandalis asuva prints Aleksander Tšavtšavadze residentsi kõrgelt tarastatud aia taha. Mina mossisin - tont veinist ei hooli ja tunde aia taga passida on jabur. Ostsime pileti pargi külastuseks ja degusteerimiseks. Pargi külastus toimus saatjaga, kes saba selgas ratsutas superkiirelt mööda pargiteid, meie kõrvad lontis järgi. Meenutas Garfieldi filmi, kus ta vaatab autoaknast välja ning loendab "post, post, post". Meil kõlas see "puu, puu, puu, maja, puu, puu, kuju, puu, ...". Park oli tõesti ilus ja täis haruldasi puid ning pöösaid. Põhimõtteliselt peaks see park, palee ning vanad veinikeldrid andma pildi Gruusia 19. sajandi aadlike elust. Veinide degusteerimisel ei märganud suurt vaimustust, aga elevus tekkis kiiresti, sest maitmine (pigem joomine) toimus tühja kõhuga. Janika ostis mõned pudelid Eestisse kaasa võtmiseks, poisid norisid mitu päeva, et noh kas teeme peedid kah lahti.

Peale degusteerimist Tbilisisse tagasi. Priit ootas. Ta lasti hommikul haiglast välja. Ootusärevus. Lõpuks oli meie kamp samas koosseisus kui alguses!!

Sööma. Mina, Liina tegime samal ajal tutvust Tbilisi tõelise aguliga. Heh, väga ei soovita. Kui teisiti ei saa, siis soovitan kaasa võtta meessoost saatja ning kindasti tuleb selga panna vähemalt põlvini ulatuv seelik/püksid, õlad katta. Teiste juurde jõudes, saime teada, et meie marsajuhid olid meid suisa otsimas käinud. Saime "riielda".

Jäime Liinaga söögikoha ette seisma ja meiega tegi tutvust koha omanik. Üritas meid viia korralikku restorani ning korraldada banketi, las sõbrad jäävad siia. Lahti saime tast alles siis, kui olime nõus telefoni numbri üles kirjutama ning andnud lubaduse, et helistame talle kohe kui igav hakkab. Helistada lubati 24h. Igav ei hakanud :)) meil omal hää seltskond.

Öö veetsime taas mammi juures, sest hommikul pidime jätkama koos taatidega.