Hommiku päikese käes paistis lennuki aknast Riia. Juhhuu! Kohe-kohe oleme kohal.
Ootame bussi. Poolakatel rattad katki. Noormehel oli esiratas suisa kaheksaks (kodarad puru) ja mingi jama käiguga. Õnneks oldi neil transpordiga vastas.
Saabus meie buss. Riiga sõites oli meil väike käru ning hädavaevu mahutasime rattad ära. Üllatus-üllatus! Nüüd oli veel väiksem käru. Vähe ei vajunud mokk töllakile. Õnneks ei pidanud keegi rattaga Tallinna poole uhama, juht suutis kõik rattad kärusse ja bussis olevasse pagasiruumi paigutada.
Tsivilisatsioon = Statoil :)) Riia tundub mõnusalt kodune ja kodu ise nii lähedal. Mind tabas nukruse ja koduigatsuse hoog korraga, vaid uni sai sellest võitu.
Piirikontroll ja taas üllatus - seekord muusikaline. Selleks on vaja korraks pöörduda tagasi Tbilisisse, kus Alvar oli kadunud ning ajas mingeid asju. Ajas välja Puhhi matkade Eestisse saabumise loo, mida Mõmmi alati mängitab - Erich Krieger "Tere hommikust Eestimaa". Alvar, see tegi südame alt soojaks! Tänud!
Elevust tekitas ka rannapalli loopimine bussis:) Peatus Pärnus ja siis juba Priidu õuel Tallinnas. Ülemiste Keskuse parklast iga roju oma koju.
Oma koju, oma padjale, mõtelge! Kui te vaid teaks kui lihtne on elu siin Eestimaal. Selleks, et seda teada saada, minge vaadake maailmas ringi!
Kaaslastele: Aitäh, et te mul olemas olete! Järgmistel väiksematel ja suurematel vallutusretkedel näeme!
Tulevik: Ühine otsus oli minna Gruusiasse ratastega tagasi 2012. aasta augustis - kripeldama jäi Kazbegi ja Svaneti piirkond. Eks näis, kes läheb, kes mitte.
2008 september Krimm
No comments:
Post a Comment