11.10.2007

Hommikul võtsime Liinaga ette ränkraske protseduuri - kammimine. Liina heledad inglilokid ja minu pikad salgud vajasid hädasti pusade harutamist. Arvan, et selleks kulus vähemalt 15 minutit.

Eelmisel õhtul läks minu rattal spidokas segi, numbrid kerisid displeil üüratu kiirusega. Hommikul üritasin mõistatada, millised andmed seadete all olid muutunud. Ei leidnud midagi. Spidokas käis käest kätte, lahendust ei leidnud ka mehed.

Dilemma, kas sõita edasi kiriku juurde (ca ? km), kus toimus Gruusia üks suuremaid usupühasid. Aga vaadates sinna vuravate busside, marsade, autode hulka, otsustasime siiski suurele teele tagasi sõita. Tee oli küll sama, aga teistpidi vaadates taas uus ja huvitav. Jäin vaatama kaunist vaadet ja hullult numbreid kerinud spidokat - lahendus vahtis vastu kodaratel. Enne matka paigaldati rattale uus spidokas, aga vana lugeja oli jäetud alles?!?! Spidokas luges mõlemat lugejat - iga täisring korrutatud kahega :))

Külastasime Vardziaga ühes orus olevaid sõnnikuga täidetud koopaid :)

Selle päeva märksõnadeks: ilus asfald, teetööd, suussulavad pirnid, pigist täpiline Urmas, meeste-naiste söögilaud, põlveni nööritud kontsakingad kohaliku preilna jalas.

Siesta jõe ääres, mille vesi oli jahe ja väga kiire ning täpselt nii sügav, et kõhuli olles sai kõhu märjaks.

Kärestikuline jõgi saatis meid terve ülejäänud päeva. Org mida mööda sõitsime, meenutas Bosniat - imeilus, kosed, kaljud, uhked puud, ronitaimed. Liina vedas, hanepoegadeks mina, Rein, Maiken ja Priit. Tee hargnes ning teised olid arvatavasti veel kaugel ja õhtu lähedal. Sild, millel ootasime, vajas hädasti keelu märki. Barjäär osaliselt alla kukkunud, autode rataste all värises kui sült. Oodates jäime silma kohalikele purjus kuttidele, kutsuti sünnipäevale ja taheti rattaga sõita. Pandiks pakuti vana žiguli võtit, loobusin pakkumisest.

Ivol sisaliku draama.

Kuna õhtu hakkas vägisi ligitikkuma ning kindlasti tuli õhtusöögiks šopata ligidal olevas linnas, siis jätsime Priidu sillale valvesse ning uhasime Akhaltsikhe linna. See on endine sõjaväelinn nagu Paldiski. Kuna linn osutus suureks ja õhtu oli käes, siis üritasin leida politseiga ühist keelt, et teada saada kus on võimalikult turvaline telkida. Politsinikud arvasid, et linnast välja me enam ei jõua. Tegime uuesti hanerea, sellel korral vedajaks vilkuritega politsei. Nende poolt leitud plats ei meeldinud- liiga teeäärne ja lähedal suurtele korrusmajadele. Veits eemal oli mingi asutus, mille ees väikeste murulappidega parkimisplats ja mõtteline tara. Sõitsime politsei eskordiga sinna. Lõpptulemus - telkimisplats hooldamata tennise väljakul (kõrge aiaga piiratud), asutus osutus korralikuks ujulaks (dušš, helesinine bassein, maksis 5 kohalikku ), politseivalve hommikuni. Politsei auto ukerdas läbi kraavide-üle vallide osavalt meie telkimisplatsile ning pargiti otse telgi taha. Veits ebamugav oli magada, auto meetri kaugusel peatsist.

10.09.2007

Hommikune pudru ja rippsilda mööda teele tagasi. Ees ootas peegelsile asfalt. Vardziasse pöörava tee alguses kõrgus Khvertisi kindlus, mis paistis juba kaugelt silma. Vabatahtlik tiir kindluses, Ivo lasi endast teha hunnik esitluspilte.

Üksi jäädes laskusin mööda vana treppi müüriääres jõe poole. Istusin maha, mingi igatsus kripeldas sees. Sajandeid samm-sammult lihvitud trepp, niiske müür, mürisev jõgi, mäed, sinine taevas, ootajad teiselpool kindlust ja kodus. Jätsin segaduse trepile, ees ootas imekaunis org, väga hea (kruus, alla, alla, üles, üles) tee. Vardziasse jõudsime rutem kui arvasime.

Nõukogude aegne pärand - kunagine keskus, hotell, kõik varemetes. Jõeäärne söögikoht hiilgas prahi tootmise osas. Jõgi rämpsu täis. Kurb. Praetud lambaliha oli aga väga hea.

Kogu meie gäng osutus ääretult passiivseks. Sügati kõhtu, keegi ei tundund huvi kuidas ja mis kellani saame kõrvalolevat UNESCO nimekirja lisatud vaatamisväärsust vaatama minna. Kuum oli kah.

Meil Liinaga sai mõõt täis ning läksime asja uurima. Õnneks et läksime. Ajasime rahval kiiresti kargud alla. Koht oli avatud veel vaid mõned tunnid. Piletid ja giid hangitud, hakkasime teadmisi ammutama. Priit ja Urmas tirisid mind lahkelt mäkke. Teised sabas, tõusime kiiresti. Kui giid lõpuks järgi jõudis ning tahtis rääkima hakata, siis suutis ta vaid kõõksudes häälitseda. Nojah, meil oli väike mägede aklimat tehtud. Itsss :))
Siia tasus tulla. Julgen kõigile soovitada. Tegemist on 12. sajandil kuninganna Tamara poolt rajatud koopa linnaga. Enne maavärinat, mis pühkis jõe orgu enamuse linnast, jõudis koht täieshiilguses tegutseda vaid 1 sajand. Hetkel elavad kohapeal vaid mõned mungad.

Peale mõnusat ekskursiooni, oli vaja tegeleda öökohaga, mis osutus alguses mõnevõrra suureks pähkliks.

Lõpptulemus oli see, et telkisime supersiledal muruplatsil, puhta jõe kaldal, muust maailmast turvaliselt eraldatud, vaateks Vardzia koopad. Lähedal oli kuum mineraalvee bassein. Lubati lahkelt kasutada, kui kliendid on lahkunud (tasuta, limiteerimata ajaga). Kuna naispere oli ennast jões puhtaks küürinud, siis puudus see tõuge, milleks uuesti ennast märjaks teha.

Aga siis saabus Priit läbirääkima. Rääkis hästi. Huuuhhh kui kuum vesi oli. Tore õhtu, tuleb meelde - ajab itsitama. Magama.

09.09.2007

Eelmisel päeval olime arvamuse juures, et päeva alustame varakult. Aga hommik algas hoopis teisiti.

Perenaine keetis õhtul ostetud rääbised ning lauale serveeriti need sibula, kohaliku leiva (puri) ja viinaga. Tore oli olla ja tore ei saanud kuidagi mööda. Toost toosti otsa ja juttu jätkus kauemaks. Pikaajaliseks eesmärgiks sai lauast tõusmine. Rääbisest kõht punnis, viinast pea sumisemas, voltisime telklaagri kokku. Ja siis hakkas pihta - ratta (loe mitme ratta) remont. Meie kikkis, rehvid lössis.

Uus eesmärk - külalislahkelt õuelt lahkuda. Tehtud! Järgmine eesmärk - poest märkamatult mööduda! Siin tekkisid takistused. Jõudnud küla servast keskuulitsale, tabas meid üllatus poe ees tunglevate Puhhide näol. Triinu gäng oli öise rongiga saabunud. Taas jätkus juttu kauemaks.
Pärapõrgus kohtuda teiste omasugustega on südant soojendav. Suutsime sooja südame nendest lahti rebida ja alustasime keskpäeva hakul teekonda. Halb tee. Ilm soe, tuul ilgelt vali.

Puhkus männikus, Sagamo järve ääres. Urmasel veits kehv, päike-tuul tegid oma töö. Mina-Liina käisime ujumas. Jahe, aga hää.

Peale puhkust suund Ninotsminda linna. Mõnus, kuid tehniliselt raske kruusa laskumine. Ja siis ASFALT, vana, aga sõidetav. Ninotsminda asub Armeenia piirist 30 km kaugusel. Linna peamisel ristteel tegime aega parajaks ning kogusime pundi kokku. Vaheldumisi kulutasime raha kahes poes: õlu, sai, vorst, virsikud, mahlad jne jne. Keeduvorsti saiad nämm

Ühe poe omanik tõi meile arbuusi ja kausitäis viinamarju ning ploome. Peale linna algas lauskjal maal hea, kuid mõtetu (vaadete poolest) tee. Osad panid kihutades minema. Pean tunnistama, et sellisel teel ei suuda mina ennast edasi liikumiseks eriti motiveerida. Enne järgmist linna nimega Akhalkalaki jõudis jõgi tee äärde, vaade orgu oli kaunis (Ivo ei näinud, vaatas vaid lenksu ja eessõitja tagumikku). Bensujaamas hankisime giidiks politsei ning meid eskorditi õhtust sööma. Resturaanis pakuti hääd ja paremat. Ivo oli eeskujulik limunaadi valaja, Alvar ja Urmas sisustasid aega pildistamisega - seekordseteks modellideks "made in Japan" söögiriistad. Mina magasin seina ääres põrandal.

Öö õunaaias. Täpselt nii. Meenutusi Bosniast. Õunaaed asus teistpool jõge ning sinna viis pikk rippsild. Läksime Priiduga läbirääkima. Pikalt ei olnud vaja leppida, nõusolek tuli kiiresti. Koha võisime ise valida, valisime ilusaima. Paravani jõgi oli selels kohas väga kiire, kohati sügav ning suuri kive täis. Kaldast lahti lasta oleks olnud rumal tegu. Mehed leidsid pesemiseks rahuliku vanni, meie valisime tagasihoidlikult veidi kaugema koha. Tont kuis vesi möllas, õnneks ära ei uhtunud.
Madin rippsilla pärast.

Õhtu pimeduses keetsime (mina, Liina, Maiken) valvuri putkas kisselli. Helises telefon, helistajaks politsei. Tunti muret meie pärast. Neile olla tulnud kõne, et meid olla kuskil kiusatud. Kisselli lõkke ääres lürpides saabus kohale politsei. Nemad tulid kontrollima, kas valvur ikka tõtt rääkis. Pigem lõhnas kogu värk ettekäändena.

Enne öörahu kinnitas valvur, et valvab meid korralikult ja kui keegi tuleb, siis laseb (kui mäletan õigesti, siis püssist). Huvitav, kas keegi julges meist sellel ööl põõsasse pissile minna.

08.09.2007

Hommik algas tavapäratult, esimesed kilomeetrid ei olnudki tõusu, see algas alles ca 10km pärast. Täna pidime vallutama meie esimese tõsiselt võetava kuru. Enne tõusu hankisime Liina ja Maikeniga külast vett, kutsuti söömagi, aga meie kibelesime edasi. Huhh algus oli palju tõotav. Hakkasime ronima jupi kaupa. Õhutemperatuur tõusis kiiresti, sõitsime varjust varju. Üsna varsti Janika loobus ning ta pakiti taaskord koos rattaga mootori abil liikuvale sõbrale, seekord traktori kasti.

Aga mulle meeldis. Mägi oli nigu kommionu. Meelitab aina ülesse poole ja siis ahvatleb aina paremate ja magusamate vaadetega. Vastu sõitsid heina all lookas veoautod, juht piilumas mõne cm avast esiaknal, uksed lahti, et saaks koorma alust pinda suuremaks. Hullud, aga eks kütus on kallis ning mäest üles alla sõitmisega kulub seda ka palju.

Aina üles ja üles, õhk muutus järjest värskemaks. Kurule jõudes leidsime eest Janika, kes tegi sõprust kohaliku karjusega. Ratsutamise tiiru tegid Janika ja Maiken. Vaatamata karjuse keelitusele jääda kurule tema juurde ööbima pluss šašlõk jms, otsustasime edasi liikuda ning jõuda lõunaks kuru all oleva järveni. Aga, asi läks teisiti. Janika ratta käiguvaheti oli kastis rappudes katki läinud, õnneks tänu meie osavatele meistritele, sai peale tunniajast pusimist ratas korda. Jee, kohe minema.

Üleval kurul oli jahe, aga alla jõudes suur vastutuul ja keskpäevane palavus. Tuli välja, et järve idapoolsele kaldale ei ole mõtet laskuda, me ei oleks sealt varju leidnud, sõitsime edasi külani. Kaardil suurena märgitud küla osutus väikseks vaeseks, poeta kohaks. Järve lõunakalda keskosas kahe küla vahel leidsime söögikoha, mis sobis pigem tuulevarjuks kui söögikohaks. Järgmine küla Poka (Foka) ei olnud enam väga kaugel, otsustasime suruda vastu tuult sinna, äkki sealne küla on siiski suurem. Eemalt vähemalt tundus nii.

Pood oli, söömiseks kohaldatud kohta aga mitte. Poe omanik seletas, et selle kandi ainuke söögikoht ongi see, mis kahe küla vahele jäi. Vat nüüd pirtsakaid eurooplasi.

Poes oli külm õlu. Kõik kes saabusid peale meid poe ette, said pihku karastava õlle. Nüüd sai peamiseks mureks ööbimiskoha leidmine. Mingi aktiivne kohalik noor "ärimees" pakkus meile aktiivselt järve äärde enda maa peal olevat ilusat telkimiskohta. Mõeldud, tehtud, sõitsime järgi, et asja kontrollida. Kohapeal selgus, et ilus plats küll, aga niivõrd kivine, et telkida küll ei saa ning "ärimees" tahab veits raha ka saada.

Samas oli meile järgi sõitnud mingi Žiguli. Taat astus välja, tuli mu juurde ja surus ennast tutvustades käe pihku. Tema olla kohaliku rajooni ülem, kes me sellised oleme, kui kauks kavatseme jääda ja mis on meie eesmärgid. Seletasin asja ära - oleme lihtsalt eraisikust (mitte riiklikud) turistid, kes soovivad üheks ööks leida ööbimiskoha telkidega, võimalikult veekogu lähedale. Selle peale kostis taat, et ta tungivalt palub "ärimehe" poolt pakutud kohta mitte jääda, see polevat väga turvaline. Samas pakkus välja, et me võime tulla tema õuele, tal naine kah seal askeldamas ning jõgigi voolab krundi kõrval, igati turvaline koht, tasuta (küsisin algul, mis maksab, taat ütles, et potšemu oskarbite). Tulgu me vaatama.

Läksimegi, mööda kivist künkliku ja väga porist külatanumat. Leidsime eest väga nunnu niidetud, heinakuhjadega õue. Sobis. Teised panid telgid püsti, mind kutsuti tuppa. Pandi nahksohvale istuma. Kena kodu. Taat tahtis nüüd väga täpselt teada, kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme. Kordasin uuesti kõik üle. Huvitav, nad arvavad, et oleme riigi poolt saadetud, et meile makstakse selle eest jne ?!?! Seejärel tegi taat kolm kõnet, tont teab kuhu, mulle selgitas, et peab võime, politseid jne sellest teavitama. Meie turvalisus peab olema igati tagatud. Tema gruusia keelsest telefonikõnedest võisin aimata, et ta andis edasi minult kuuldu.

Kuna oskasin ettevaatamatu küsimusega pildi kohta kapil onus äratada perealbumi vaatamise soovi, sain 15 minuti jooksul fotode kaudu tundma kogu peret. Kaks poega üks Moskvas, teine Tbilisis jne. Lõpuks pääsesin toast.

Armeenia küla kombed, naiste tööd ja keelud meestele :)) Meite meesperes tõi kõrvuni naeratuse suule kohalikud kombed. Nimelt mehed koduseid tõid ei tee. See on naiste õlul. Kuna meile pakuti lahkelt pesemisvõimalust, siis tuli tuua 100m kauguselt ülesmäge asuvast veevõtu kohast vett. Meil kaasas kuus meest, aga vett pidime tassima meie. Konti see ju ei murra, aga harjumatu. Kui naasesime täis ämbritega, siis võeti meid vastu lauspildistamisega. Las lõbutsevad, küll kodus rügavad :))

Saime ennast pesta, küll oli hää. Kohalikud tütarlapsed passisid küll juures, aga ... ei huvita. Probleem tekkis siis, kui meie kallid noormehed ka pesema läksid. Tuli välja, et see ruum oli mõeldud ainult naistele sisenemiseks ning meie saime pesta vaid tänu perenaise vastutulekule. Õnneks kõik laabus ning suurt tüli sellest ei tekkinud. Pererahva köögis valmistasime enda toidu.
Rein käis õhtul koos peremehega järve ääres rääbist ostmas (4kg). Traditsiooniline magama minek.

07.09.2007

Hommik algas millega? Muidugi, tõusuga. Ja nagu enne sai mainitud, teed polnud olla. Hommikul oli veidike mõnusam, õhk klaar, puud kõrged. Esimeses kontrollpunktis vesi. Jooksva veega, pikk, veits kaldus, loomade joogirenn. Innustasime küll kõiki kes kohale jõudsid sellega, et kes tahab eelmise võistleja parimat aega kõhuli liuglemises üle trumbata, aga keegi ei võtnud vedu. Innustuti hoopis külma dušši mängudes. Asi seegi.

Varsti jõudisme tasandikule. Tasandik asus võrreldes mere pinnaga väga kõrgel, järelikult mäe otsas olev tasandik. Taas aeg rallimiseks, tegime matka kiireima kruusakrossi, tasasel maal ca 10 või 15 km järjest ca 40km/h. Huuhhh, mõnus. Krossi esimesed lõpetajad olid Rein, Priit ja mina Liinaga. Ootasime teisi. Ikka ootasime teisi. Ootasime veel. Rohkem ei viitsinud. Lasime Liinaga jalga. Mäest alla ja ....

Vat siis tuli tõus, lühike no umbes kilomeetrit kaks, aga otse üles. Poolel teel üles peatas meid üks Nivas reisiv tore perekond, õnneks just sellel hetkel oli korraks veidike laugem koht. Perekond tundis huvi kes me sellised oleme, kust tuleme ja imestasid, et me üldse sinna sattunud oleme :)) Teiste hämmeldust on tore vaadata. Jõudnud üles, algas asfalt?!? ja kuna sattusime tõelisesse teede ristumise kohta, olime sunnitud tegema kohustusliku kontrollpunkti.

Lage, teeäres vagun, vaguni varju seadsimegi. Kaks poolpaljast naist, tee ääres, vaguni varjus, pärapõrgus. Meie vastu tunti huvi. Kaks kohalikku klemmi. Eelmisel päeval kasutusele võetud aktiivne passiivsus ei olnud eriti abiks. Tüütu, noormehed tundusid olevat kuidagi ühemõttelised. Lõpuks, pärast pikka ootamist saabus Ivo. Milline rõõm. Ja kui meie kalleid kaaslasi hakkas järjest rohkem saabuma, kaotati lõpuks meie vastu huvi.

Otsustasime jõuda Tsalka´sse ning ülesandeks oli leida söömiseks sobiv koht. Leidsime mõnusa varjualusega söögikoha, koos toreda perenaisega. Koha nime ei mäleta, aga leiate selle keskväljakust möödudes paremat kätt, viidaks BENZIN. Saime teada, et Tsalka järv on piisavalt lähedal ning pidi ujudagi saama. Otsustasime (mina-Liina) pärast söömist järve ääres puhata, seega pidid ka teised rattad liikvele lükkama.

Selleks, et järveni jõuda pidi ette võtma suht lühikese, aga hullult korraliku tõusu, mis algas sama kohviku juurest. Kujuta nüüd värvikalt ette: 1. kõht täis, 2. väga järsk tõus, 3. keskpäv, 4. hullult kõrge temperatuur. Panime Liinaga kiiresti ajama, et teistelt mitte peksa saada. Aga ujuda oli väga hea. Samas kohtusime vana hollandlasega, kes oli rattaga kodu ukse juurest jõudnud just Gruusia sellesse punkti kuhu meiegi. Vägev taat. Kurtis Alvarile, et pole kolm nädalat rääkida saanud.

Hea uni männitukas, kunagise sanatooriumi varemete ligidal.

Täiesti igav tee. Ja siis algasid Armeenia külad. Räpased, vaesed, majapidamise vesi ja kõik muu lasti tänavale, sopane. Kurjad koerad. Kuna kell oli juba palju, pidime leidma ööbimiskoha. Edikilisi nimelisel külal ei paistnud lõppu, üritasin suhelda kohalikega. Põhimõtteliselt esimene ja ainuke koht kus meist eriti aru ei saadud ning suhtuti väga kummaliselt. Nii palju saime siiski teada, et võime telkida ühe mahajäetud maja õuel, üritasime selgeks teha, et jõe ääres on parem. Nii jäigi, telkla püstitati orgu, kahe küla vahele. Meid käidi imetlemas, aga jäeti piisavalt hingamisruumi. Heh, kuna asusime täiesti lagedas kohas kahe küla vahel, siis valges oli veits probleeme leida piisavalt varjatud koht hädaldamiseks (vähemalt naistel), öösel aga oli tore kalpsata mööda karjamaad. Ujuma ei saanud, liiga kiire ja sügav, kuid pesemiseks sobis hästi. Õhtu möödus tavapäraselt süües ja kraadiga jooke manustades.

06.09.2007

Tõus jätkus, kuumus samuti. Rein va kavalpea tegeles petturlusega. See tähendab, et visa ja pingutava ülesse rühkimise ja higistamise asemel haaras ta kinni mööduva Kamazi kastist ning sõitis pikalt ja arvatavasti vilet lastes mäest üles. Tema eeskuju oli nakkav, ka Ivo sirutas äraootavalt käe ning surus sõrmed karmilt järgmise Kamazi kasti serva ümber. Vat kus on veoautod Gruusias! Meie teised jätkasime siiski traditsioonilisema mäkke siblimise tehnikas, käik 1:4/2:4 või kuidas keegi.

Mingil põhjusel väsis Ivo Kamaz siiski veevõtu kohas ära ja jahutas seal ennast, peremeest ja Ivot. (Pärast selgus, et ka Ivo väsis). Nagu alati (peaaegu alati, esineb ka erandeid, isegi sellel matkal) lõpeb tõus langusega. Meie esimene tõsisemalt võetav allakäik, täitsa tore tunne.

Laskumise lõpus ootas meid puudesalus värske naerusuine Rein. Kohalik taat üritas kõiki viinaga kostitada, vist ei läinud asjaks, tuleb teistelt järele pärida.

NB! Miski märjuke ringles kogu matka vältel seltskonnas pidevalt! APPI varsti kuulun AA (avalike anonüümikute) rühma.

Nagu arvata võis, lõppes seekordne laskumine siiski tõusuga, samuti jätkas tõusu ka kraadiklaasi näidik. Vett kulus palju. Ja siis algas lõbu, täiesti sile asfalt, kurviline tee, ilusad vaated (nii palju kui jõudis lenksult pilku tõsta) ja meie matka tipp kiirus. Laskumise lõpus otsustasime loenduse teha. Kõik kes mäest alla said juuksed tuulest püsti, silmad rõõmust punnis, kiitsid oma kiirust - üle 60 km/h said kõik. Lõpuks jõudis kohale Urmas, samuti juuksed püsti, silmad punnis ja kiitis: oh 50 km/h sain kätte :))) Nalja nabani.

Aga, kuumus jätkus ning algas taaskord tõus, vaja leida söögi- ja lõunauinaku koht. Miskit küla jäi teele kauplusega, mille nimeks sobiks "Eimidagit" ja söögikoha nimetuseks sobiks hästi "Eikusagil". Kohalike poiste poolt korraldati jalgratta šõu, mis tundus tüütu. Lahkusime.

Nats külast eemal leidsime mõnusa männiku, kus sai mõnusalt ennast sisse seada. Poisikesed üritasid kuidagi meie tähelepanu võita, aga üsna kiiresti tüdinesid meie aktiivsest passiivsusest.
Uni sai hea, eks oli selle nimel ka vaeva nähtud. Asfalt asendus varsti teetööliste, hullult katkise tee või teetammi ehitusega. Ja siis teetööd lõppesid, aga asfalt ei alanud, ega alanud enne mitmesaja kilomeetri läbimist. Nüüd saatis enamuse ajast kunagine 20 aasta tagune asfalt, millest oli säilinud vaid mõned servad aukude keskel.

Kehv tee on minu ja Liina lemmik. Kuna Priit oli tihedalt sabas, siis on kaks võimalust:
1. talle meeldib kihutada toredal kruusateel;
2. talle meeldime meie.

Jõdsime teistest väga palju ette. Muideks täies lastis rattaga on võimalik kihutada küll, muidugi peab seda mõistusega tegema. Õhtu hakkas saabuma ja olime kogu pundiga veendunud, et asume kaardi järgi kaugemal, kui hiljem välja tuli. Kaardiga oli tõeline error, vahemaad erinevad oluliselt tegelikkuses läbitud kilomeetritest ja seda mõlemat pidi - kord kaardil, kord spidomeetril rohkem kilomeetreid?!?! Eesmärk oli jõuda jõeni ning kilomeetrite järgi spidomeetril pidime kohe-kohe seda nägema.

Eelviimases kontrollpunktist lahkusime Liina ja Maikeniga enne teisi, et leida ööbimiseks sobiv koht. Hoopis jõudsime külasse, millest me kaardil olime enda arust juba vähemalt 10km tagasi mööda sõitnud. Tont. Jätsime Maikeni, kui kõige suurema ja tugevama üksi tee äärde kinnise poeputka kõrvale valvama ja teisi ootama ning keerasime Liinaga külasse sisse, lootuses hankida leiba ja vett. Vett leidsime, aga hästi kõrvalises ja pealtnäha vaeses külas oli õhtuks kõik poeks mõeldud putkad suletud. Muide need avati tegelikult peaaegu kohe, kui jõudisme nukralt ringi vaadata.

Kohtusime ühe kohaliku noormehega, kes oli jõeäärsest 7 km kaugusest külast enda tädile külla tulnud. Ta üritas meid igati aidata, aga leivata me jäimegi.
Ühe viisaka onu käest saime teada, et jõeni on veel mõned kilomeetrid sõita, õnneks allamäge.

Maiken oli hästi valvanud ning kogu meie pundi kokku kogunud. Putka omanik jagas pirne ja vett. Jõeni jõudsin esimesena, leides eest karjuse koos hobuse ja lehmadega. Uurisin viisakalt, kas võime jõe ääres ööbida. Taat oli igati abivalmis, näitas kohagi ette, tõi põuest välja ploomi puskari ning nõudis kõigilt põhjani joomist. Appi! Tegelt maitses hästi ja nokkis veel pareminigi. Mäe tagant paistis pilve piir ning taat rehmas vaid käega, et sadama nüüd küll ei hakka.
Jões sai selili-kõhuli stiilis ennast puhtaks pestud ning täpselt vihma alguseks lusika pudru sisse löödud :))) Minu kolmesesse telki mahub kümme inimest, täpsemalt kümme just sellel matkal olnud inimest. Võimalik, et teistsuguseid inimesi nii palju ei mahuks. Müts maha, meil on ikka kuradima hea kamp.

05.09.2007

Lennujaama formaalsused laabusid kenasti, vaid Janika rattakast oli räsida saanud ja mõned rattad vajasid pärast lendu kerget turgutamist, näiteks lohvid katki.

NB! Pakkides ratta lennukisse minekuks, lase rehvid tühjemaks!

Kasti probleem lahenes sealsamas, ühed kohalikud võtsid need mingi nutsu eest enda hoolde. Raha vahetamine - lennujaamas 24h, kurss normaalne. 1 USD = 1,65 GEL. Tbilisis sama ning vahetada saab kõikjal. PS Euro kurss oli ka hea.

Astudes välja varahommikusse Gruusiasse, ootas meid ukse taga hulk politsei autosid, mis kõik vilkusid täistuledes. Ei, ei kõik oli korras. Hiljem tuli välja, et neil ongi nii kombeks. Muide politseistruktuur on neil korralikult rahastatud: uued autod, väljaõpe isegi eestlaste poolt. Eriti hästi on neil rahastatud autoga tuututamise atribuutikasse ning mögafoni. See tuututamine kõlab umbes nii: ürita hästi mehise madala ja veits käriseva rokiliku häälega öelda tö-tö :)) ning seejärel tuleb gruusia keeles mingeid käske jagada ning side lõpus mikrofoni puhuda. Politsei on tore olla.

Rattad täispurjedes, kulgesime Tbilisi poole. Ikka veel soe ja aina soojemaks läheb :)) Otsustasime, et enne Tbilisit otsime koha kus saab horisontaalasendis kerra tõmbuda ning Une-Mati kaissu võtta. Sobilikuks osutus keset teede rägastikku asuv lage kausi kujuline park, mille keskel toretses maailmasõja auks püstitatud, kuid vandaalide käest räsida saanud falloslik hiigelmonument. Gruusia riigi poolt tasustatud kohalik taat valvas nüüd sammast kui ka meid. Turvaline.

Matid maha ja nurruma. Sattusin sipelgapessa, häh, aga Une-Matil oli mehisem (unepulber). Päike kurivaim hakkas mäe ja pilve tagant varsti paistma ning ajas halastamatult üles. Teele, ikka veel Tbilisi poole.

Gruusia ja liiklus. Huvitav on see, et kõrvalt vaatajana näib pööraselt kaootiline, kiire, vali ja hullumeelne, aga osa võttes kõik sujub. Signaali kasutatakse teistel põhjustel kui olen harjunud meie koduses liikluses. Tähenduseks ei ole "Kuradi idioot", vaid näiteks "sõidan mööda", "olen vasakul" - sellised eesmärgipõhised. Ja veel, miljoni linn (1,3 mlj) ning ei mingeid ummikuid.

Autod. Toredad. Peamiselt Ford Transit ja mingi Mersu väikebuss (kandilise ninaga), kogu vene autopark, huipu kalleid nahksisuga maastureid, rool võis olla nii vasakul kui ka paremal, hobused, eeslid. Kütus = saast, Tbilisi ägises heitgaaside ja kurat teab millega rikastatud hingamiskõlbmatust õhust.

Orienteerusime turule, kus kuulu järgi pidi äkki gaasi saama. Olime igaks juhuks varunud endale multifunktsionaalse põleti, milles pidi põlema sisuliselt kõik. Targasti tegime, gaasi ei saanud. Parandan, gaasi oli, aga valedes potsakates, ükski kolmest erinevast põletist ei sobinud. Ostsime whitespirti. Põles. Samalt turult hankisime konservid, sibulad, küüslaugu ja kuivained. Odav.

Keskpäeval?!? (hullud) üritasime asuda teele. Tbilisi ruineeris tugevalt ning soov välja pääseda oli suur. Tont, teele jäi uhke park, purskaevude, monumentide ja päikest varjavate puudega. Kuum keskpäev Tbilisis tekitab tunde, et oled kõrbes. Otsustasime teha taas peatuse. Purskaevu "suplus" + jalutuskäik plekktädi juurde mööda lõputut treppi. Peatus oli pikk. Meie esimesed hinkaalid. Mmmm kui head. Kuna Priidul oli nimepäev, siis kuhjasime ta üle Eestist kaasa võetud kingitustega. Lõpuks saabus hetk, mil olime valmis tõeliseks teekonnaks.

Kohe peale lauast tõusmist algas tõus ja nii jäigi kuni ööbimiskohani. Loodan, et saan hiljem siia vahele kirjutada nii kilomeetreid kui ka tõusu ning languse numbreid, aga selleks on mul vaja teiste üleskirjutisi lehitseda ning tehnikat raputada. Poolel teel mäkke sai Janikal isu otsa. Grupp läks laiali. Mina, Alvar ja Maiken jäime Janikale appi hääletama, teised ronisid edasi. Pakkisime ta toredate noormeestega täidetud väikesele kaubaautole ning kohtumiskohaks leppisime Tskneti. Tiksusime siis kolmekesi teistele järgi. Autojuhid lõid risti ette või tuututasid.

Tsknetis leidsime mõnusa telkimise pesa ühe toreda söögikoha õuel. Kokkulepe oli, et telke võime püstitada peale südaööd, kuni kliendid lahkuvad. Kliente ei näinud ja telke ei püstitanud. Mõnus õhtu, hea seltskond, hüva söök-jook, tsikaadide siristamine, konnade krooksumine, politsei tö-töö-tamine ja romantiline öine Tbilisi vaade. Õhhh (see on õhkamine!) Magasime tähistava all, kuni hakkas veits tilkuma, varikatused aitasid hädast välja.

04.09.2007

Saabus lõpuks päev, mil Taisto väikebuss koos järelkäruga ootas meid Ülemiste keskuse tagumises parklas. Siinkohal on vast sobilik mainida ka vandersellide nimed: Alvar Lumberg, Ivo Viher, Janika Printsmann, Kalli Piht, Liina Sadam, Maiken Orasson, Priit Nõmmik, Raul Kasper, Rein Kaarlõp, Urmas Jegorov. Tore seltskond, onju.

Kümme rattakasti ja käru sattusid konflikti, pahameelest puhvi ei jõudnud ennast pumbata, sest õnneks mahtusid liigseks osutunud kastid bussi. Viimased toimingud ostukeskuses tehtud, startisime peale kella 13 Riia poole. Ees ootas üle 300 km. Kuna tee oli lühike ja pissipeatustest katkendlik, jätsime Puhhist harjumuseks saanud tutvumisvooru ära.

Riiga saabusime tipptunnil!?!? Tore, saamegi peensusteni tutvuda läbitud ieladele jääva imepärase arhidektuuriga. Liikluskiirus oli niivõrd suur, et Ivo jõudis ühe kohviku väikeses lukustatavas toas natuke istuda ja elu üle mõtiskleda.

Mina olin esimest korda Riia lennujaamas, aga Maikenit ootas ees elu esimene lennusõit. Ebahuvitav oli see, et ta natukenegi ei näidanud esmalendaja erutust-ootust välja. Mh!

Lennukini oli väääga palju aega ning Rein sisustas meie aja elegantselt, korkides lahti konjaki. Riia lennujaamas suutsime oma pakkide-rataste koormaga tekitada mingi segaduse, mis õnneks laabus siiski kenasti. Lõpuks lennukile ja 3 tunni ning 20 minutiga Tbilisi lennujaama, mis on igati kaasaegne, valmis alles pool aastat tagasi. Pärast kuulsime, et ühe suurema tormiga olla lennujaam katusest ilma jäänud.

Hullult varasel kellaajal lennukist väljudes tabas meid ootamatu kuum tuuleõhk, jee olemegi soojal maal!!!