13.09.2007

Karge hommik "ilveste aias". Ees ootas eelmisel päeval alustatud tõus kurule, mööda mõnusat peaaegu olematut rahvusvahelist maanteed. Võrreledes merepinnast madalamate piirkondade ja eelmise kuruga, oli loodus hästi roheline. Mingil varasemal päeval üks kohalik mainis, et meid ees ootav kant on väga metsane ja kaunis.

Alustasime rännakut vara, et jõuda päikese kõrvetavast kuumusest ette. Kaunis väike kosk sööstis vahutavalt kivide vahel mühisedes mäe külge mööde alla. Jõe truup oli katki ning kogu vesi voolas üle tee, lõhkudes niigi katkist teetammi. Mõned meetrid eemal jäi heinaveo auto kurvis suht-koht kuristiku servas mudasse kinni. Jäi vist vahtima :)) Meist jäi ta sinna.

Kuru lähedal asuv küla ei meenutanud eelnevalt nähtud külasid. Kui tavaliselt on Gruusias kivist või blokkidest majad, siis sealsed majad on ehitatud poolpalgist. Küla oli imelikult vaikne, esmapilgul ei olnud inimesi kusagil näha. Jõudsime uue teeäärse palkamaja juurde, mis võis olla pood. Gruusiakeelne silt ei avaldanud selles peituvat saladust. Tähed lugesin kokku, aga sõna tähendus jäi teadmata. Eemal karjatas vanatädi lehmi ja, ligiastunud vanem mees valgustas meid küla elukorralduse osas.

Oligi pood, aga müüjat ei tasunud ootama jääda, sest selle ameti esindaja saabub eeldatavasti alles mai lõpus, nii nagu ülejäänud elanikkond. Kuna on tegemist kurul asuva külaga, millele on ligipääs vaid maist septembrini, siis meie saabumisel oli külasse jäänud vaid mõni vanem inimene, kelle korraldada jäid veel viimased vajalikud toimingud. Needki vähesed elanikud pidid lahkuma mõne päeva pärast.

Kuru kõrgus tee peal oli 2,025 m. Teisel pool kuru avanes hingematvalt kaunis vaade, mida vaatasime kaua. Kusagil 100 km kaugusel peab olema Must meri, kohalik taat kinnitas, et meri ei paista sealt ka ülihea ilmaga.

Bosniast südantsoojendava hetke kordamise nimel avasime konservid "Kalapallid tomatikastmes". Väga hää oli, aga see ei korranud siiski tollast emotsiooni. Kõik meenutamisväärsed hetked jäävad tahestahtmata omasse aega.

Ja siis algas laskumine, kellele parim, kellele meelehärmi valmistav. Kurv kurvi järel üsna järsult alla sööstev kruusane tee (ca 30km laskumist). Mõnna mõnna!! Kihutasin ees minema. Sõrmed kangestusid pidurite külge. Kuna vändata ei olnud vaja, siis ühes asendis seismisest (sadulale toetumine oli rumal mõte) võttis säärelihased veits kangeks. Selleks, et ümbrust imetleda tuli seisma jääda, muidu jäi vaatevälja ulatusse vaid kruusakivid - suuremad ja väiksemad.

Üks veoauto sõitis enam-vähem sama kiirusega, mis meiegi. Kord auto ees, kord meie. Auto kast oli pilgeni täidetud suurte kottide ja mööbliga. Kuhja otsas istus pere, kes parasjagu linna kolis - vanaema rosinaks kõige tipus.

Tsivilisatsioon = pood (loe putka), milles on jäätist, õlut ja limonaadi ning muud ellujäämiseks vajalikud vidinad - vikatid, kalossid, sokid, nätsud jne.

Seal kus algab asfald ... paistis varsti Khulo linn. Mõnus lõunatamise koht, turistidele kättesaadavad sanitaarvõimalused jätsid vägagi soovida. Kunagisest veega ceest oli kujundatud peldik, kätepesuks pakuti voolavat vett kannust. Peale lõunatamist otsustasime kuuma trotsides edasi liikuda, et jõuda orus voolava jõeni.

Ja siis. Priit kukkus .... Hullusti.

Õnneks ei olnud me Khulo linnast kaugele jõudnud ning kohalikud näitasid peale uudishimu välja ka erakordset hoolivust ning abivalmidust. Kui on võimalik, siis soovitan Gruusias vältida meditsiini teenuste kasutamist.

Asi kujunes nii, et peale pikki ootamise tunde Khulo külje all ja haiglas, laadisime Janika ja Priidu rattad Ford Transitile ning nad sõitsid Batumi haiglasse. Õhtu ligines ja sõitsime ööbimiskohta otsides igaüks omi mõtteid mõlgutades Batumi poole. Batumist lahutas meid üks päev.

Hämardus ja pilved laskusid üha madalamale. Telgid püstitasime jõe äärde. Imelik oli olla kaheksakesi. Arvatavasti kõik kerisid päevasündmuste linti edasi-tagasi. Selle päeva sisse mahtus niivõrd palju erinevaid emotsioone ja mälupilte. Mure domineeris. Janika edastas jooksvalt informatsiooni.

Vihma tibutas.