Hommik venis. Muide, mitte meist ega tša-tšast sõltuvalt. Olime juhiga kokku leppinud, et kell 9 on start. Juht saabus kell 9.30 koos sõbra ja lambaga. Nii sõbral kui lambal oli kohale jõudes hing sees. Kui marsaga õuelt lahkusime, siis üks neist lahkus potis, marsa tagaosas. Õnneks osutus selleks lammas.
Hommikusöögi ajal oli paljudel pisike moss, mis õnneks peale kõhutäit lahtus.
Võtsime suuna Kahheetia poole, mis jääb Tbilisist ida poole. Kindel otsus oli läbi põigata mungakloostrist, mis asub Gruusia Aserbaidžani piiril - David Goreji. Tbilisi poolne tee oli mõtetult igav, vaatamiseks vaid mõned nafta puurtornid ja päikesest kõrbenud lauged mäenõlvad. Võrreldes Tbilisist läände jääva rohelusega oli veits masendav.
Elevust tekitas arbuusiturg. Veotautod, kärud, villised jms pilgeni täis arbuuse. Võttis kukalt kratsima. Tahaks arbuusi, aga tont teab millist neist tuhandetest. Valisime kõige atraktiivsemast sõiduvahendist, milleks osutus äbarik villis järelkäruga. Asi oli ainuüksi juba vaatamisväärt :))
Udabna - küla, milles vähemalt iga teine maja oli mahajäetud ning naabrite poolt maast laeni täidetud heinaga. Hein oli paigutatud tihedalt kõikvõimalikesse kohtadesse - keset õue, räästa alla, nagu mainis naabri majja jne. Pika otsimise peale leidsime poe. Ainus asi, mis meie marsajuhtidele andis märku poe asukoha kohta, oli sigareti pakilt rebitud papi tükk raudväraval. Poe õuelt anti meile kaasa ilusad viinamarjad ning poe aia taga viskasime kreekapähkleid kivide vastu puru. Tore mäng :)
Kohtusime poolakast üksikhunti, kes sõitis mööda maailma rattaga. Mina olin kade. Tont, ma olen rattamatkal, aga tiirutan mööda Gruusiat kui tõeline turist. On ju põhjust kadedust tunda.
David Goreji. Mäed punakad, paljad, justkui sätitud. Vaadates põhjast lõuna poole, siis näed vaid kõrbenud rohumaad. Vaadates aga lõunast põhja suunas, siis on mingi uskumatu jõud tõstnud maa pahupidi ning paljandub sadu meetreid kunagist maapõue triibulist sisemust.
Kloostris võttis meid vastu habetunud munk, kes hää meelega rääkis ajaloost, kohalikust elust-olust ning kuulutas ühtlasi ka kolmanda maailmasõja tulekust. Kondasime ringi ka iseseisvalt. Mina, Liina, Maiken ja Alvar otsustasime asja põhjalikult ette võtta ning viitsisime ronida mäest üles, kus pidi meid ootama hea vaade ning hulk ajalugu. Nii ka oli. Ülesse jõudes sattusime tõelisesse vaikelusse. Istusime maha ja vaikisime ka. Ebatavaline kogemus. Munga jutu järgi pidi Gruusia ja Aserbaidžani piir jooksma mäeahliku otsas, millel istusime. Seega võis olla, et olime juba piiri ületanud. Vaatasime üle Aserbaidžani lagendiku taamal terendavaid Armeenia mägesid. Need tundusid olevat nii lähedal, kuid sinna jõudmiseks oleks kulunud hulk päevi.
Koopakirikud, milles looduslike värvidega tehtud maalid + kaasaegsed kritseldused, näiteks kirillitsas TALLINN ESSR 70. Vot.
Kui asi vaadatud, sõitsime marsaga sama teed mööda tagasi Sagarejo linna. Miski segadus toidu hankimisega (enne oli juhiga kuidagi teisiti lepitud), see selleks.
Telkimispalts viisakas, ainus viga pole vett. Seda oleks olnud sealses piirkonnas ka palju tahta.
Fotosessioon palvetaja ritsikaga. Meie juhtidest kohalikud taadid valmistasid ette suurepärast šašlõkki ja keedulammast. Saabus tore gruusiapäraseid tooste (vähemalt õpetusi) täis õhtu, lambaliha, arbuusi, juustu, tša-tša ja mille kõigega veel.
Mis veel. Kutsusime juhte taatideks. Ja mis välja tuli. Üks taatidest osutus minuga üheealiseks. Sellepeale piiksatas keegi MEMM. Nii jäigi.
Ivole plaaniti otsida Gruusiast pruut ning jutuga jõuti pulmadenigi. Hihii, naljakas õhtu ja hullult ülesöönud tunne.
PS Toosti võib Gruusias öelda vaid veini juurde. Üks taatides ütles toosti plastik pudelis õllega Venemaa auks. Eks mõelge ise, mida taat selle all tegelikult mõelda võis.
Hommikusöögi ajal oli paljudel pisike moss, mis õnneks peale kõhutäit lahtus.
Võtsime suuna Kahheetia poole, mis jääb Tbilisist ida poole. Kindel otsus oli läbi põigata mungakloostrist, mis asub Gruusia Aserbaidžani piiril - David Goreji. Tbilisi poolne tee oli mõtetult igav, vaatamiseks vaid mõned nafta puurtornid ja päikesest kõrbenud lauged mäenõlvad. Võrreldes Tbilisist läände jääva rohelusega oli veits masendav.
Elevust tekitas arbuusiturg. Veotautod, kärud, villised jms pilgeni täis arbuuse. Võttis kukalt kratsima. Tahaks arbuusi, aga tont teab millist neist tuhandetest. Valisime kõige atraktiivsemast sõiduvahendist, milleks osutus äbarik villis järelkäruga. Asi oli ainuüksi juba vaatamisväärt :))
Udabna - küla, milles vähemalt iga teine maja oli mahajäetud ning naabrite poolt maast laeni täidetud heinaga. Hein oli paigutatud tihedalt kõikvõimalikesse kohtadesse - keset õue, räästa alla, nagu mainis naabri majja jne. Pika otsimise peale leidsime poe. Ainus asi, mis meie marsajuhtidele andis märku poe asukoha kohta, oli sigareti pakilt rebitud papi tükk raudväraval. Poe õuelt anti meile kaasa ilusad viinamarjad ning poe aia taga viskasime kreekapähkleid kivide vastu puru. Tore mäng :)
Kohtusime poolakast üksikhunti, kes sõitis mööda maailma rattaga. Mina olin kade. Tont, ma olen rattamatkal, aga tiirutan mööda Gruusiat kui tõeline turist. On ju põhjust kadedust tunda.
David Goreji. Mäed punakad, paljad, justkui sätitud. Vaadates põhjast lõuna poole, siis näed vaid kõrbenud rohumaad. Vaadates aga lõunast põhja suunas, siis on mingi uskumatu jõud tõstnud maa pahupidi ning paljandub sadu meetreid kunagist maapõue triibulist sisemust.Kloostris võttis meid vastu habetunud munk, kes hää meelega rääkis ajaloost, kohalikust elust-olust ning kuulutas ühtlasi ka kolmanda maailmasõja tulekust. Kondasime ringi ka iseseisvalt. Mina, Liina, Maiken ja Alvar otsustasime asja põhjalikult ette võtta ning viitsisime ronida mäest üles, kus pidi meid ootama hea vaade ning hulk ajalugu. Nii ka oli. Ülesse jõudes sattusime tõelisesse vaikelusse. Istusime maha ja vaikisime ka. Ebatavaline kogemus. Munga jutu järgi pidi Gruusia ja Aserbaidžani piir jooksma mäeahliku otsas, millel istusime. Seega võis olla, et olime juba piiri ületanud. Vaatasime üle Aserbaidžani lagendiku taamal terendavaid Armeenia mägesid. Need tundusid olevat nii lähedal, kuid sinna jõudmiseks oleks kulunud hulk päevi.
Koopakirikud, milles looduslike värvidega tehtud maalid + kaasaegsed kritseldused, näiteks kirillitsas TALLINN ESSR 70. Vot.
Kui asi vaadatud, sõitsime marsaga sama teed mööda tagasi Sagarejo linna. Miski segadus toidu hankimisega (enne oli juhiga kuidagi teisiti lepitud), see selleks.
Telkimispalts viisakas, ainus viga pole vett. Seda oleks olnud sealses piirkonnas ka palju tahta.
Fotosessioon palvetaja ritsikaga. Meie juhtidest kohalikud taadid valmistasid ette suurepärast šašlõkki ja keedulammast. Saabus tore gruusiapäraseid tooste (vähemalt õpetusi) täis õhtu, lambaliha, arbuusi, juustu, tša-tša ja mille kõigega veel.Mis veel. Kutsusime juhte taatideks. Ja mis välja tuli. Üks taatidest osutus minuga üheealiseks. Sellepeale piiksatas keegi MEMM. Nii jäigi.
Ivole plaaniti otsida Gruusiast pruut ning jutuga jõuti pulmadenigi. Hihii, naljakas õhtu ja hullult ülesöönud tunne.PS Toosti võib Gruusias öelda vaid veini juurde. Üks taatides ütles toosti plastik pudelis õllega Venemaa auks. Eks mõelge ise, mida taat selle all tegelikult mõelda võis.
No comments:
Post a Comment