Hommikul taas ilus, karge, päikesepaisteline ilm. Eelmise päeva söögikohas leppisime kokku, et hommikul saame praekartuleid. Väga hääd olid, aga nats vähe. Hankisime uue marsa, millega saime 30km kaugusele Kobi külasse. Läti neiu jutu järgi pidi sealt saama Gruusia ilusaimasse Truso orgu.
Lootsime poest süüa hankida, aga ebaõnn. Müüja oli läinud naaberkülasse matustele ja naasma alles õhtul. Anti luba jätta asjad poe eesruumi. Kui päike mäeaheliku tagant paistma hakkas ning tuul ei pääsenud ligi, siis oli mõnusalt soe.
Alates sellest kohast, kust autod enam edasi ei pääsenud algas oru tõeline ilu. Org oli kohati nii kitsas, et mäe sein tõusis käresikulisest jõest ning teisel pool jõge otse loodusjõudude poolt kohati minema pühitud endise autotee kõrvalt järsult üles.
Kui org laienes, avanes uhke vaatepilt lumistele mäeahelikele taamal. Forsseerisime üle väikse kuid kärme mägijõe, pigem oja. Taamal oli mingi imelik hullu survega vett purkav kaadervärk. Läksime vaatama. Vesi tundus nigu puhas, aga haises pisut mädamuna järgi, maitses veel hullemini. Meestel oli lõbu laialt. Lapik kivi sätiti purskava vee kohale ja siis see lendas mitu head meetrit eemale. Mehed! Vähemalt mõistavad lõbutseda.
Sättisime ennast puhkama. Tänane lõuna koosnes šokolaadist ja rosinatest. Saabus üle mägede piirivalve villis. Sellest valgus välja seitse-kaheksa mundris meest. Tuldi juurde: mida siin teete, mis on eesmärk, kust olete. Võlusõna eestlane oli siingi abiks. Siis näidati näpuga põhja pool asuvale mäeahelikule ja selgitati, et ahelikul jookseb piir Venemaaga, ärge sinna minge. Lubasime. Selgitasime, et hakkame varsti tagasi minema, muidu jääme pimeda kätte. Ahha, see purskav vesi on mineraalidest rikas ning pidi aitama kõhuhädade korral.
Tagasiteel korjas meid peale KAMAZ, mina ja Janika ronisime kabiini, teised kasti. KAMAZ võttis suuna väga kitsale ja järsule serpentiinile. Juht selgitas, et tee mida mööda me tulime muutus täiesti kõlbmatuks ca 5 aasta eest ja seda ei olnud mõtet korda teha. Paar aastat tagasi rajati üle mäe uus. Saime teada, et siinsed külad olid vanasti väga suured. Kobis asuv kahekordne kool oli õpilasi täis. Nüüd on järel vaid mõned pered.
Poe omanik ei olnud veel tagasi. Uurisime, kas on võimalik kusagil süüa saada, ses kõht nõudis oma. Taat keeras poe lukust lahti ja palus meil istet võtta. Söögiks saime praetud vorsti munaga, see oli tõeline pidusöök. Seina ääres olid rivis 3. liitrised purgid virskikutega. Uurisin taadilt, kas ta on nõus meile ühe purgi müüma. Taat raputas pead, et ei või. Lõpuks ei pidanud ta vastu, võttis purgi, pani keset lauda ja luges sõnad meile peale, et purk tuleb pärast peita, et eit ei näeks :)) See oli maailma parim purgitäis virsikuid, selles oli täpselt üheksa ümmargust siidist kera. Seega igaüks sai ühe. Vrrr.
Memm jõudis koju, taat sai gruusia keeles riielda. Põhjusest ei saanud aru. Kahtlustan, et mingil määral olime selles osalised. Ostsime kaks viina ja näksi. Telgid sättisime kiviaiaga piiratud rohumaale heina kuhjade kõrvale. Alvar ja Ivo käisid hilisõhtul memme juures šoppamas. Väga lõbus õhtu + viin + miinus kaks kraadi õues.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment