19.09.2007

Hommikul taas ilus, karge, päikesepaisteline ilm. Eelmise päeva söögikohas leppisime kokku, et hommikul saame praekartuleid. Väga hääd olid, aga nats vähe. Hankisime uue marsa, millega saime 30km kaugusele Kobi külasse. Läti neiu jutu järgi pidi sealt saama Gruusia ilusaimasse Truso orgu.

Lootsime poest süüa hankida, aga ebaõnn. Müüja oli läinud naaberkülasse matustele ja naasma alles õhtul. Anti luba jätta asjad poe eesruumi. Kui päike mäeaheliku tagant paistma hakkas ning tuul ei pääsenud ligi, siis oli mõnusalt soe.

Alates sellest kohast, kust autod enam edasi ei pääsenud algas oru tõeline ilu. Org oli kohati nii kitsas, et mäe sein tõusis käresikulisest jõest ning teisel pool jõge otse loodusjõudude poolt kohati minema pühitud endise autotee kõrvalt järsult üles.

Kui org laienes, avanes uhke vaatepilt lumistele mäeahelikele taamal. Forsseerisime üle väikse kuid kärme mägijõe, pigem oja. Taamal oli mingi imelik hullu survega vett purkav kaadervärk. Läksime vaatama. Vesi tundus nigu puhas, aga haises pisut mädamuna järgi, maitses veel hullemini. Meestel oli lõbu laialt. Lapik kivi sätiti purskava vee kohale ja siis see lendas mitu head meetrit eemale. Mehed! Vähemalt mõistavad lõbutseda.

Sättisime ennast puhkama. Tänane lõuna koosnes šokolaadist ja rosinatest. Saabus üle mägede piirivalve villis. Sellest valgus välja seitse-kaheksa mundris meest. Tuldi juurde: mida siin teete, mis on eesmärk, kust olete. Võlusõna eestlane oli siingi abiks. Siis näidati näpuga põhja pool asuvale mäeahelikule ja selgitati, et ahelikul jookseb piir Venemaaga, ärge sinna minge. Lubasime. Selgitasime, et hakkame varsti tagasi minema, muidu jääme pimeda kätte. Ahha, see purskav vesi on mineraalidest rikas ning pidi aitama kõhuhädade korral.

Tagasiteel korjas meid peale KAMAZ, mina ja Janika ronisime kabiini, teised kasti. KAMAZ võttis suuna väga kitsale ja järsule serpentiinile. Juht selgitas, et tee mida mööda me tulime muutus täiesti kõlbmatuks ca 5 aasta eest ja seda ei olnud mõtet korda teha. Paar aastat tagasi rajati üle mäe uus. Saime teada, et siinsed külad olid vanasti väga suured. Kobis asuv kahekordne kool oli õpilasi täis. Nüüd on järel vaid mõned pered.

Poe omanik ei olnud veel tagasi. Uurisime, kas on võimalik kusagil süüa saada, ses kõht nõudis oma. Taat keeras poe lukust lahti ja palus meil istet võtta. Söögiks saime praetud vorsti munaga, see oli tõeline pidusöök. Seina ääres olid rivis 3. liitrised purgid virskikutega. Uurisin taadilt, kas ta on nõus meile ühe purgi müüma. Taat raputas pead, et ei või. Lõpuks ei pidanud ta vastu, võttis purgi, pani keset lauda ja luges sõnad meile peale, et purk tuleb pärast peita, et eit ei näeks :)) See oli maailma parim purgitäis virsikuid, selles oli täpselt üheksa ümmargust siidist kera. Seega igaüks sai ühe. Vrrr.

Memm jõudis koju, taat sai gruusia keeles riielda. Põhjusest ei saanud aru. Kahtlustan, et mingil määral olime selles osalised. Ostsime kaks viina ja näksi. Telgid sättisime kiviaiaga piiratud rohumaale heina kuhjade kõrvale. Alvar ja Ivo käisid hilisõhtul memme juures šoppamas. Väga lõbus õhtu + viin + miinus kaks kraadi õues.

18.09.2007

Telgist välja astudes rabas vaade täie võimsusega. Eelmisel õhtul olid pilved katuste kõrgusel ning puudus vaade mägedele, neid võis vaid aimata. Nüüd ümbritsesid kõrged mäed meid täies hiilguses. Lumise mütsiga Kazbeg sealsamas päikese käes kiiskamas.

Laager kokku ning kiiresti piimasuppi lörpima. Mmm. Asjad jätsime mingi summa eest hotelli. Täna jagunesime kahte gruppi: hobuse värk, jalgsi värk. Hobuse grupis mina, Maiken, Janika ja Ivo. Ülejäänud veetsid aega isiklikel jalgadel.

Hobused toodi kohale karjamaalt ning nad olid harjunud suure vabadusega. Kuna nad olid nädal aega järjest enne meid hobuste omaniku sugulastega mööda mägesid kiiret galoppi teinud, siis võis olla oht, et nad kipuvad peruks minema vaiksele kõnnakule sundides. Ehhee, mina põle eriti hobusega tuttav. Need mõned korrad taltsa, eestimaiselt rahumeelse hobuse seljas, horisontaalsel siledal pinnasel on miskit muud. Temperamentse mägilase seljas ...

Aga õnneks sain hakkama. Jalutajatega saime kokku mäe otsas oleva kiriku juures. Seelik anti selga, oligi soojem. Väike piknik rosinate, saia jms ja tagasisõit võis alata. Kuna jalutajatel läks kauem aega, siis otsisme õhtusöögi koha. Kus lubati meil kööginõusid kasutades meisterda küpsise torti, salaja.

Kui kõik olid kohal ja ootasime sööki, siis kõrvallaua noor neidis küsis, kas oleme Eestist. Meil suured silmad jne. Tuli välja, et ta on lätlane ja töötab ajutiselt Gruusias ning üks eestanna pidi ka muidu koos temaga seal tegutsema (sel hetkel oli ära). Vot nii väike see maailm siis ongi. Tort oli tõeline üllatus, jagasime seda lauanaabritega ning ülejäänud jätsime söögi-köögitädile.

Hakkas hämarduma, kõmpisime tagasi endisele laagriplatsile. See õhtu oli kärarikkam, laulsime kiirkorras läbi kõik lauluraamatus olevad laulud + konjak + konjak + Liina ja Ivo Kazbegi "linna"tripil + müürililled + miski mütsi värk + rohelise mati probleem :)))

17.09.2007

Kaheksa tundi hiljem (7:30) jõudsime Tbilisisse.

Esimeseks eesmärgiks oli leida EV saatkond, mis asub aadressil Likhauri 4. Äripäeva hommik tõstis Tbilisi linnaliikluses rattaga liigeldes adrenaliini taset. Orienteerusime Alvari eestvedamisel saatkonna lähedale. Sisse ei olnud mõtet veel astuda, sest kell näitas liigvarajast aega. Aeg sai sisustatud toitvaima tegevusega tänavaäärses kohvikus.

Saatkonda pääsemiseks tuli vallutada tõsiselt võetav tõus. Ja sealt see paistiski - munakividega sillutatud kitsal tänaval, müüriga ümbritsetud hoone katusel lehvis sini-must-valge lipp. Olime kohal.

Kuna meie tulekust teati, siis turvamehed ei esitanud ühtegi küsimust. Arvatavasti lisas kinnitust sama riigi kodanikuks olemise kohta rattal lehvivad lipud. Vau palmid! Saatkonna hoone jätab uhke häärberi mulje.

Harry Lahtein võttis meid vastu tervitussõndadega: "Tere tulemast Eesti Vabariigi pinnale". Ah, tegi südame alt soojaks. Põhjalik saatkonna tutvustus keldrist pööninguni. Muide keldrisse, kuhu jätsime ka enda rattad, olid ees uhhuduurikate kaks ratast ja meie Priidu ratas.

Harry rääkis väga mahlakalt kohalikust elukorraldusest ja enda rattaõnnetusest, kui ta murdis jalaluu. Kohalikud jorsid olid saalinud traumapunkti ruumist sisse-välja, kes suisetas, kes lällas, kes oli purjus jne. Kui palja luuotsaga haav välja ilmus, siis väga ilmekalt olla üks neist suvalistest jorssidest nägu kirtsutades ning valjult vene keeles sajatades kõrvale pööranud.

Aasta enne meie saatkonna külastust käis seal Vahur Kersna ning siis tutvustati saatkonda ja nende tegemisi Pealtnägija saates. Sel hetkel ei olnud mul Gruusiasse minemise mõte üldse teostamise järgus. Ma veel kodus midagi mõtlemata viskasin õhku lubaduse: Ma lähen sinna basseini ujuma! Nüüd ma siis olin saatkonnas, näpp basseinis :)) Ujumise luba anti ka, aga teostuseni see ei jõudnud. Äkki sõrme, viie sõrme, basseini torkamine läheb arvesse?!?!

Muide, EV saatkonna töötajate ees tuleb küll müts maha võtta, et nad aitasid Priidu eluolu kergendada. Saatkonna autojuht sai iga päev sõita haigla-apteegi-jne vahet.

Riided vahetatud, rattad paigas, sai meie järgmiseks eesmärgiks külastada Priitu uues uhkes haiglas. Sisse lasti vaid üks inimene :( , otsustasime, et Janika jätkab gruusiapärase meditsiiniga lähemalt tutvumisega. Ootaja aeg venib, rahvasttäis ooteruumis ei tahtnud passida, õues aga keskpäev ja hullult palav, samas väga tuuline. Päikse käes saad kuumarabanduse , varjus puhub suud-silmad liiva täis ja püksid jalast.

Pidime tegema plaane edaspidiseks - kuhu minna, mida teha, millises järjekorras. Otsustasime alustada Suure-Sõjatee ning Kazbegi piirkonnaga (Tbilisist põhja poole Vene piiri lähedal). Vajasime marsuuttaksot.

Kui Janika haigla tuur sai läbi, jagasime grupi kaheks. Janika, Rein, Raul, Alvar läksid marsat hankima, teised saatkonda asju pakkima.

Jalgsi matkamise asju oli vähestel kaasas. Õnneks oli rattakoti pealmist osa võimalik kasutada ka seljakotina (arukad tegijad, aa Vaude koplekt, mida on võimalik hankida Matkaspordist on täitsa OK, testitud Eestis, Soomes ja Gruusias :))).

Marsa: Ford Transit, valge, musta mootarikattega - just selline nägi välja tüüpiline väikebuss Gruusias. Roolis tumedajuukseline taat. Tbilisi hakkas juba rõhuma ning kihk sealt pääseda oli suur. Teel Kazbegi vaatasime mõnda väärsust. Ananun kindlus - tavaline turisti lõks, asub imelilusa sini-sinist värvi Zhinvali paisjärve ääres (NB jääb oma ilult alla Montenegro Piva paisjärvele). Iga kord kui tegime peatuse, oli temperatuur tuntavalt langenud. Vaated muutusid koos Kazbegile lähenemisega järjest võimsamateks. Need mäed on lummavad ning isased, Kaukasus ikkagi. Ei ole tegemist enam poisikesega.

Kazbegi lähedal möödus kohalik puhvaikas ja silmini mütsis. ??? Mul olid jalas lühikesed püksid ja seljas fliis. Miskit selles pildis ei klappinud. Koukisin kotist välja kõik pikad riided, mis kotis leidusid. Autost väljudes tabas meid tõeliselt jäine õhk. Õnneks jäime seisma otse söögikoha ees, seega ei pidanud kaua sooja kohta otsima. Söögiks muidugi hinkaalid ning kardinaga eraldatud poest toodi hapukoor ja mingi keemiline kook (mis maitses imehästi) + palju teed. Hommikuks tellisime piimasupi makaronidega, ahhh :)

Telkmiskoht ilgelt külma ja kiire jõe ääres. Rahulik õhtu üheksakesi kolmeses telgis koos konjakiga.

16.09.2007

Janika ja Ivo sõitsid hommikul Türgi suunas (vist Sarpi), et minna sukelduma. Olla olnud tore, suisa vaimustav - Janika ületas enda veekartuse. Asjast kirjutada ei oska, pole näinud.

Ülejäänud seltskond suundus linna, et veel tutvuda vaatamisväärsustega. Sihtkohaks oli kunagine kuulus delfinaarium/akvaarium. Kunagisest hiilgusest ei olnud midagi järgi (ca 200 ruutmeetril väikesed akvaariumi pojad), aga see eest saime imetleda ehitamisjärgus uhke delfinaariumi värvilisi plakateid ehitustandri serval. Muide 2010 võite juba külastada.

Ujuma!! Tegijaid oli palju, tervelt kaks. Nooh? Õigus - Kalli ja Liina, kes siis veel :)) Merevesi oli vähemalt 26 kraadi (pean silmas Celsiust), lained suured. Raske kaldast eemale saada ja siis veel raskem kaldale pääseda. Seda enam, et pidi jälgima lainet, kui ka riiete jätkuvat olemasolu seljas. Uuh, küll oli mõnus.

Viimane jalutuskäik linnas ja rataste-kottide järgi hotelli. Pilved roomasid üle linnataguste mägede mere poole. Raudteejaama pidi olema ca 6km. Kohalikelt saime suuna kätte ja minema. Peale paari kilomeetrit leidsime end jaamas. Võttis kukalt kratsima, et kas tõesti kohalikud ei tea kus miskit asub. Segadusele järgnes lahendus, õige jaam jäi siiski kaugemale.

Raul pääses napilt avariist. Kohas, kus ta oli olnud mõned sekundid varem, sõitis auto teeäärse posti vastu!?! Asi käis nii kiiresti, et ta jõudis vaid hämmelduda.

Batumi raudteejaam on klaasist, automaatuste ja muude kaasaegsete vidinatega uusehitis (est 2006). Sõitsime-astusime uksest sisse ja siis ... Taevased veevarud päästeti valla. Meil jäi üle vaid rõõmu tunda, et otsustasime varakult jaama sõita.

Siis algasid läbirääkimised jaama olulise esindajaga, et saaksime olla kindlad rongile saamise osas. Esimese hooga kinnitati, et kaubavagunit ei ole, ega tule, seega ratastega rongile ei saa. Meie vastu, et lubati ju. Nii käis ping-pong edasi tagasi tunnike. Lubati asja uurida. Saime teada, et ikka saame osta lisapileteid, aga teise vagunisse. OK! Veits hiljem selgus, et niipalju kui meie tahame ei saa. Oldi veendunud, et mahume ratastega ühte vahesse ja küll leitakse mingi ruum. OK! Ostsime lõpuks kaks lisapiletit (viimased). Jäime parimat lootma.

Vihma ladistas, mina, Liina, Maiken jäime rattaid valvama, teised lidusid kõrvalolevasse restorani sööma.

Tund enne rongi väljumist täitus jaam suure hulga inimestega, asi tegi murelikuks. Äikese torm läks nii suureks, et rongijaamas kadus elekter. Kui enamus meie seltskonnast süütasid koti sügavusest leitud pealambid, tekitas see imestusttäis kahina ootajate seas.

Vihm andis veidike järgi ning saabus rong. Väljumiseni oli paarkümmend minutit. Pooled läksid asju ajama, et rattad rongile saaks. Vagunisse, kuhu pidime rattad panema, oli ilgelt nõme saatja. Konkreetne "EI" ja uks nina alt kinni. Karm. Lõpuks saadi läbiräägitud vagunisaatjaga, kes tegeles meie vaguniga. Aega väljumiseni 5 minutit Jäin üksi jaama jäänud asju valvama, teised tormasid edasi-tagasi, kuhja vähendades. 2 minutit, osad asjad veel koos minuga jaamas. 0,5 minutit jooksin viimaste asjadega perroonile. Rong liikus, avatud ainult meie vaguni uks, kus olid ees kuhjade viisi kotte ja inimesi. APPI! Sain kuidagi käepidemest kinni, ise rippusin koos kottidega vagunist väljas. Suutsin asjad sisse visata ja ise ka järgi ronida. Pärast tuli välja, et vagunisaatja oli käskinud kahel korral hädapidurit tõmmata. Vastaselkorral oleks mul jäänud võimalus rongile vaid järele lehvitada.

Seejärel anti meile karm käsk kiiresti rattad vahekäigust pakihoiu riiulitele tõsta, sest järgmisest jaamast (5-6 minuti pärast) pidid uued reisijad peale tulema. Saime hakkama. Batumis meiega rongile tulnud reisijad olid meie sebimise ja ruumivõtva pagasi suhtes väga leplikud ja mõistvad. Pingelangus.

Närvipinget jätkus siiski edasi. Suures laadimise tuhinas läks Alvaril kaduma raamat, mille vahel olid meie piletid. Õnneks ilmus see siiski kusagilt välja.

Gruusia-Eesti vennastumine toimus kiiresti ja valutult. Tutvusime ühe väga toreda perega - vanaema, ema, kaks tütart (veits üle 20) ja poeg (19). Üks tütardest pidi olema laulja ning võitnud mitmeid lauluvõistlusi. Mõnus tämber. Laulis nii gruusia kui ka vene keeles. Seltskond jõmises hiliste, pigem varajaste tundideni.

Muide, need kaks piletit kulusid siiski marjaks. Sellele samale perele oli müüdud kaks piletit valesti (järgmiseks päevaks). Aga neil seal karm kord, mingeid järelandmisi ei tohi teha ning kõikidest jamadest tuleb rongiülemat teavitada ja paberimajandus peab klappima. Käisin vagunisaatjaga läbirääkimas ning meiepoolne kompromiss sobis.

Vagunisaatja soovitus: kõik väärtuslik hoidke hästi enda ligi.

15.09.2007

Selle päeva märksõnadeks said päike, Batumi, Must meri, palmid.

Hommikusöök nõukogude aegses stiilis sööklas - hatšapuri hommik. Janika ja Ivo proovisid kalipsodes veevärki, lained olla olnud otses mõttes jalustrabavad.

Külastasime postkontorit, kus kõik käis täpselt nagu minu lapsepõlves. Kõrvalruumis oli kaugkõnejaam - hallid putkad rivis, milles sai operaatori abil ühendust kaugel elavate sõprade-sugulastega - võib olla keegi mäletab selliseid. Saatsin postkaardi (kaheksakümnendatel toodetud) koju, emmele, issile, Hiiumaale ja tööle. Ainuüksi mõte ajas kõikki elevile.

NB! Tänaseks ei ole ükski minu kaart kohale jõudnud. Alvari oma jõudis kohale nats pärast tema koju naasmist.

Tutvusime Batumiga risti-rästi ja ringjalt liikudes, mõned tänavad hakkasid ka korduma. Mereäärne boulevard palmide, pargipinkide ja kena kivikattega jättis hea mulje. Vaateratta ON nuppu vajutatakse veits enne päikese loojangut, otsustasime ringsõidul osaleda. Kokku tegime ratta värki kahel korral - loojangus ja õhtu pimeduses. Ruttasin veidi ette.

Kohalikus reisibüroos hankisime piletid, et järgmisel õõsel sõita rongiga Tbilisisse. Hankimine võttis aega üle tunni. Probleem seisnes meie üheksas rattas. Kuna sellel rongil puudus kaubavagun, olime soodsa hinna tõttu valmis ostma platskardvagunisse tunduvalt rohkem kohti kui meid oli. Tibi reisibüroos väitis, et kohti saab müüa täpselt üks ühele - üks inimene, üks pilet. Jabur. Siis ta rippus kaua telefoni otsas, arvatavasti rääkis rongifirmaga vms. Seejärel saime kinnituse, et saame rongile.

Büroo lähedal oli kaljavaat, kollane, kirjaga "KVAS", juua pakuti suurtest klaaskruusidest - nostalgia. Vaadi kõrvalt, palmide vahelt leidsin metallist sini-must-valge lipu, suitsupääsukese ja kolmkeelse sildiga. Eesti keeles selline: Eesti Vabariigi Konsulaat asus siin aastatel 1920-1921. Vot!

Lõunatasime uhkes restoranis, kus on söömas käinud meie kikilipsustatud president Ilves. Vähemalt teenindavpersonal väitis nii. Väga mõnus koht, soovitan.

Õhtustasime nooblis rannakohvikus: Hatšapuri po Adžarskomu i mojito. Chill koht.

Jalutasime linnas, imetlesime erivärvilist, muusika rütmis purskavat purskkaevu ja valget emalendurit :)) Tegime mõnusa päeva.

14.09.2007

Öösel korraks ladistas. Hommikul roomasid pilved telgi kohal. Sõit algas peaaegu kuivalt. Iga kilomeeter Batumi poole keerati vihmakraan rohkem ja rohkem lahti. Tee oli sile, üles-alla. Kihutasime.

Janika helistas ning andis teada, et nad sõidavad taksoga Batumist Tbilisi haiglasse.

Rahvarohke Keda linn võttis meid vastu imestusega. Arvatavasti jätsime neil väga tobeda mulje. Ilmuvad kuskilt kilede plaginal kaheksa ligunenud ratturit, väidavad, et tulevad Tbilisist üle mägede ja peale söömist kavatsevad liikuda vaatamata vihmale edasi Batumi linna.

Meile soovitati keskväljaku äärset söögikohta, mida ilmestas prussakas, lahke teenindus, korralik kõhutäis. Konte soojendava konjaki joogi ja liharikka söögi eest taheti ca 23 krooni ninalt. Teele asudes kallas ikka vihma. Sadulasse ronides vaadati meid ikka veel kui hulle.

Uhasime edasi Batumi poole. Kiirus kasvas igal kilomeetril, samavõrra vähenes taevast langeva vee hulk. Ca 20km enne Batumit - PALMID jee.

Viimased kilomeetrid osutusid igavaks. Linna jõudes otsisime Puškini tänavat, mille 29 ndas majas asus hotell, kus Janika oli ööbinud. Võttis aega, mis võttis, leidsime. Kaks majutusasutust asus kõrvuti, peaaegu oleksime ennast möllinud valesse kohta. Õnneks osutus kõrvalolev maja seest jubedaks ning enda teadmata otsustasime õige kasuks. Rattad hunnikusse hotelli majandusruumi, triikimislaua ja kohvimasina vahele.

Hotelli pööningule riputasime märjad telgid ja puhtaks küüritud riided. Liina-mina-Maiken saime roosa buduaari. Potiga WC, sooja veega dušš - mõtelda vaid, milline luksus. Kuivad riided, mahlased puuviljad kõrvalolevast poest, Reinu konjak või sellele sarnanev jook - mida veel tahta. Aa, süüa. Leidsime linnast rustic furniture´ga sisustatud kõrtsi. Päris mõnus koht, söök hea. Majavein tõeliselt halb, pigem äädikas. Kõrtsust lahkudes jooksis baaridaam järgi ning andis edasi sõnumi omanikult, et oleme oodatud kesklinna klubis. Väike tiir linnas. Leidsime ideaalse kohviku "Welcome to Batumi" - pannkoogid kreekapähkli moosiga, vitriinides tiirlemas ülisuured tordi viilud (sinna jõudsime mitmel korral).

Janika naases Tbilisist hilisööl.

13.09.2007

Karge hommik "ilveste aias". Ees ootas eelmisel päeval alustatud tõus kurule, mööda mõnusat peaaegu olematut rahvusvahelist maanteed. Võrreledes merepinnast madalamate piirkondade ja eelmise kuruga, oli loodus hästi roheline. Mingil varasemal päeval üks kohalik mainis, et meid ees ootav kant on väga metsane ja kaunis.

Alustasime rännakut vara, et jõuda päikese kõrvetavast kuumusest ette. Kaunis väike kosk sööstis vahutavalt kivide vahel mühisedes mäe külge mööde alla. Jõe truup oli katki ning kogu vesi voolas üle tee, lõhkudes niigi katkist teetammi. Mõned meetrid eemal jäi heinaveo auto kurvis suht-koht kuristiku servas mudasse kinni. Jäi vist vahtima :)) Meist jäi ta sinna.

Kuru lähedal asuv küla ei meenutanud eelnevalt nähtud külasid. Kui tavaliselt on Gruusias kivist või blokkidest majad, siis sealsed majad on ehitatud poolpalgist. Küla oli imelikult vaikne, esmapilgul ei olnud inimesi kusagil näha. Jõudsime uue teeäärse palkamaja juurde, mis võis olla pood. Gruusiakeelne silt ei avaldanud selles peituvat saladust. Tähed lugesin kokku, aga sõna tähendus jäi teadmata. Eemal karjatas vanatädi lehmi ja, ligiastunud vanem mees valgustas meid küla elukorralduse osas.

Oligi pood, aga müüjat ei tasunud ootama jääda, sest selle ameti esindaja saabub eeldatavasti alles mai lõpus, nii nagu ülejäänud elanikkond. Kuna on tegemist kurul asuva külaga, millele on ligipääs vaid maist septembrini, siis meie saabumisel oli külasse jäänud vaid mõni vanem inimene, kelle korraldada jäid veel viimased vajalikud toimingud. Needki vähesed elanikud pidid lahkuma mõne päeva pärast.

Kuru kõrgus tee peal oli 2,025 m. Teisel pool kuru avanes hingematvalt kaunis vaade, mida vaatasime kaua. Kusagil 100 km kaugusel peab olema Must meri, kohalik taat kinnitas, et meri ei paista sealt ka ülihea ilmaga.

Bosniast südantsoojendava hetke kordamise nimel avasime konservid "Kalapallid tomatikastmes". Väga hää oli, aga see ei korranud siiski tollast emotsiooni. Kõik meenutamisväärsed hetked jäävad tahestahtmata omasse aega.

Ja siis algas laskumine, kellele parim, kellele meelehärmi valmistav. Kurv kurvi järel üsna järsult alla sööstev kruusane tee (ca 30km laskumist). Mõnna mõnna!! Kihutasin ees minema. Sõrmed kangestusid pidurite külge. Kuna vändata ei olnud vaja, siis ühes asendis seismisest (sadulale toetumine oli rumal mõte) võttis säärelihased veits kangeks. Selleks, et ümbrust imetleda tuli seisma jääda, muidu jäi vaatevälja ulatusse vaid kruusakivid - suuremad ja väiksemad.

Üks veoauto sõitis enam-vähem sama kiirusega, mis meiegi. Kord auto ees, kord meie. Auto kast oli pilgeni täidetud suurte kottide ja mööbliga. Kuhja otsas istus pere, kes parasjagu linna kolis - vanaema rosinaks kõige tipus.

Tsivilisatsioon = pood (loe putka), milles on jäätist, õlut ja limonaadi ning muud ellujäämiseks vajalikud vidinad - vikatid, kalossid, sokid, nätsud jne.

Seal kus algab asfald ... paistis varsti Khulo linn. Mõnus lõunatamise koht, turistidele kättesaadavad sanitaarvõimalused jätsid vägagi soovida. Kunagisest veega ceest oli kujundatud peldik, kätepesuks pakuti voolavat vett kannust. Peale lõunatamist otsustasime kuuma trotsides edasi liikuda, et jõuda orus voolava jõeni.

Ja siis. Priit kukkus .... Hullusti.

Õnneks ei olnud me Khulo linnast kaugele jõudnud ning kohalikud näitasid peale uudishimu välja ka erakordset hoolivust ning abivalmidust. Kui on võimalik, siis soovitan Gruusias vältida meditsiini teenuste kasutamist.

Asi kujunes nii, et peale pikki ootamise tunde Khulo külje all ja haiglas, laadisime Janika ja Priidu rattad Ford Transitile ning nad sõitsid Batumi haiglasse. Õhtu ligines ja sõitsime ööbimiskohta otsides igaüks omi mõtteid mõlgutades Batumi poole. Batumist lahutas meid üks päev.

Hämardus ja pilved laskusid üha madalamale. Telgid püstitasime jõe äärde. Imelik oli olla kaheksakesi. Arvatavasti kõik kerisid päevasündmuste linti edasi-tagasi. Selle päeva sisse mahtus niivõrd palju erinevaid emotsioone ja mälupilte. Mure domineeris. Janika edastas jooksvalt informatsiooni.

Vihma tibutas.

12.09.2007

Ööbimiskoht asus Akhaltsikhe linna põhjapoolses otsas (Boržomi suunal), meil oli vaja sõita läände. Telklaager kokku volditud, sõitsime linna toidujahile. Järgmised ca 100 kilomeetrit ei pruugi poode, putkasid leida. Taaskord osutusime linna vaatamisväärsusteks, mida oli vaja kindlasti näpuga katsuda. Liinal vedas eriti ühe hambutu, pidamatuse käes vaevleva vanaätiga :))

Teekonna algus oli pisut igav, varsti asendus igavus hambad risti rassimisega, sest asfalt oli pealt karedaks pinnatud. Asfalt imes rehvid enda külge ja vahet ei olnud, kas sõidad mäest alla või üles - samasugune pingutus.

Jäätise-õlle paus teeristil, kust algas rahvusvaheline "uhke" magistral Batumini. Peale mingeid kilomeetreid kogusime rahva kokku. Kõrvalolev veevõtu koht oli kohalike seas populaarne. Jäi mulje, et vähestes külakohtades oli majas vesi, kes ikka viitsib sellise pisikese asjaga jännata. Politsei tundis meie vastu heatahtliku huvi. Selgus, et Eestist keski Piret olla neid treeninud, noormees oli tast vaimustunud. Politseinik soovitas külastada kõrvaloleva küla Adigeni pagaritööstust - mida me kahjuks ei leidnud. Adigeni oli ka viimane asustatud punkt kaardi järgi.

Siesta üksiku puu all jõe ääres, kus sai taaskord harrastada kõhuli-selili-küljed kuivad stiilis ujumist. Mõnus uni, kuid kahjuks katkes see minul kiire põõsasse sööstuga. Lõpuks jõudis kõhuhäda ka minuni (õnneks oli see väga lühiajaline probleem).

Vaatamata kaardi ja kohalike poolt saadud hoiatustele, leidsime eest siiski ühe putka, kus müüdi õlut ja küpsist, jeee :)) Putka juures laiasid mingid svipsis kohalikud ülbete Nivadega, meil tekkis suisa mure enese ohutuse pärast teel. Õnneks kõik laabus.

Suur tõus teisele ehk viimasele suurele kurule algas ootamatult putka tagant. Seda rahvusvahelist teed iseloomustaksid kõige paremini ehk järgmised omadussõnad: järsk (vaatamata serpentiinidele), kivine, auklik. Tee oli kohati vee, varingute jms poolt minema viidud. Mõnna, mõnna! Ja kui ilus loodus, vau! All tammikud, mida kõrgemale, seda okkalisemaks mets muutus, üksikud kaunid vaated ümbritsevatele mägedele.

Hämardus. Piisavalt suurt siledat pinda telkimiseks oli raske leida. Aga kes otsib, see leiab. Seekord ööbisime "kodustatud ilveste aias" :)) Imeilusa vaatega tarastatud karjamaa mäeküljel metsa ääres.

Õhtul sputniku mäng: mäng käib ringiratast, tuleb lugeda järjest numbreid, kõik numbrid mis sisaldavad seitset või jaguvad seitsmega tuleb asendada mingi kokkuleppelise sõnaga, meie mängus "sputnik". Kui number sisaldab seitset või jagub sellega, siis pärast seda numbrit põrkub ütlemise kord tagasi.

Näiteks, kui ring algab vasakult paremale, siis näeb mängu algus välja selline: 1, 2, 3, 4, 5, 6, sputnik - ring hakkab liikuma paremalt vasakule - 8, 9, 10, 11, 12, 13, sputnik - ring hakkab liikuma vasakult paremale - 15, 16, sputnik - ja taas paremalt vasakule :)))

Eriti lõbusaks tegi selle mängu Urmase varudest välja võlutud viimane jäägermeister.

Miski asi ajas viimaseid tähistaeva all istujaid pisarateni hirnuma - kui õigesti mäletan, siis piisas vaid mõnest tühisest sõnast. Esimene ja ainuke ööbiskoht, kus auto lähenedes kustutasime alati tule. Lihtsalt oli selline tunne.

11.10.2007

Hommikul võtsime Liinaga ette ränkraske protseduuri - kammimine. Liina heledad inglilokid ja minu pikad salgud vajasid hädasti pusade harutamist. Arvan, et selleks kulus vähemalt 15 minutit.

Eelmisel õhtul läks minu rattal spidokas segi, numbrid kerisid displeil üüratu kiirusega. Hommikul üritasin mõistatada, millised andmed seadete all olid muutunud. Ei leidnud midagi. Spidokas käis käest kätte, lahendust ei leidnud ka mehed.

Dilemma, kas sõita edasi kiriku juurde (ca ? km), kus toimus Gruusia üks suuremaid usupühasid. Aga vaadates sinna vuravate busside, marsade, autode hulka, otsustasime siiski suurele teele tagasi sõita. Tee oli küll sama, aga teistpidi vaadates taas uus ja huvitav. Jäin vaatama kaunist vaadet ja hullult numbreid kerinud spidokat - lahendus vahtis vastu kodaratel. Enne matka paigaldati rattale uus spidokas, aga vana lugeja oli jäetud alles?!?! Spidokas luges mõlemat lugejat - iga täisring korrutatud kahega :))

Külastasime Vardziaga ühes orus olevaid sõnnikuga täidetud koopaid :)

Selle päeva märksõnadeks: ilus asfald, teetööd, suussulavad pirnid, pigist täpiline Urmas, meeste-naiste söögilaud, põlveni nööritud kontsakingad kohaliku preilna jalas.

Siesta jõe ääres, mille vesi oli jahe ja väga kiire ning täpselt nii sügav, et kõhuli olles sai kõhu märjaks.

Kärestikuline jõgi saatis meid terve ülejäänud päeva. Org mida mööda sõitsime, meenutas Bosniat - imeilus, kosed, kaljud, uhked puud, ronitaimed. Liina vedas, hanepoegadeks mina, Rein, Maiken ja Priit. Tee hargnes ning teised olid arvatavasti veel kaugel ja õhtu lähedal. Sild, millel ootasime, vajas hädasti keelu märki. Barjäär osaliselt alla kukkunud, autode rataste all värises kui sült. Oodates jäime silma kohalikele purjus kuttidele, kutsuti sünnipäevale ja taheti rattaga sõita. Pandiks pakuti vana žiguli võtit, loobusin pakkumisest.

Ivol sisaliku draama.

Kuna õhtu hakkas vägisi ligitikkuma ning kindlasti tuli õhtusöögiks šopata ligidal olevas linnas, siis jätsime Priidu sillale valvesse ning uhasime Akhaltsikhe linna. See on endine sõjaväelinn nagu Paldiski. Kuna linn osutus suureks ja õhtu oli käes, siis üritasin leida politseiga ühist keelt, et teada saada kus on võimalikult turvaline telkida. Politsinikud arvasid, et linnast välja me enam ei jõua. Tegime uuesti hanerea, sellel korral vedajaks vilkuritega politsei. Nende poolt leitud plats ei meeldinud- liiga teeäärne ja lähedal suurtele korrusmajadele. Veits eemal oli mingi asutus, mille ees väikeste murulappidega parkimisplats ja mõtteline tara. Sõitsime politsei eskordiga sinna. Lõpptulemus - telkimisplats hooldamata tennise väljakul (kõrge aiaga piiratud), asutus osutus korralikuks ujulaks (dušš, helesinine bassein, maksis 5 kohalikku ), politseivalve hommikuni. Politsei auto ukerdas läbi kraavide-üle vallide osavalt meie telkimisplatsile ning pargiti otse telgi taha. Veits ebamugav oli magada, auto meetri kaugusel peatsist.

10.09.2007

Hommikune pudru ja rippsilda mööda teele tagasi. Ees ootas peegelsile asfalt. Vardziasse pöörava tee alguses kõrgus Khvertisi kindlus, mis paistis juba kaugelt silma. Vabatahtlik tiir kindluses, Ivo lasi endast teha hunnik esitluspilte.

Üksi jäädes laskusin mööda vana treppi müüriääres jõe poole. Istusin maha, mingi igatsus kripeldas sees. Sajandeid samm-sammult lihvitud trepp, niiske müür, mürisev jõgi, mäed, sinine taevas, ootajad teiselpool kindlust ja kodus. Jätsin segaduse trepile, ees ootas imekaunis org, väga hea (kruus, alla, alla, üles, üles) tee. Vardziasse jõudsime rutem kui arvasime.

Nõukogude aegne pärand - kunagine keskus, hotell, kõik varemetes. Jõeäärne söögikoht hiilgas prahi tootmise osas. Jõgi rämpsu täis. Kurb. Praetud lambaliha oli aga väga hea.

Kogu meie gäng osutus ääretult passiivseks. Sügati kõhtu, keegi ei tundund huvi kuidas ja mis kellani saame kõrvalolevat UNESCO nimekirja lisatud vaatamisväärsust vaatama minna. Kuum oli kah.

Meil Liinaga sai mõõt täis ning läksime asja uurima. Õnneks et läksime. Ajasime rahval kiiresti kargud alla. Koht oli avatud veel vaid mõned tunnid. Piletid ja giid hangitud, hakkasime teadmisi ammutama. Priit ja Urmas tirisid mind lahkelt mäkke. Teised sabas, tõusime kiiresti. Kui giid lõpuks järgi jõudis ning tahtis rääkima hakata, siis suutis ta vaid kõõksudes häälitseda. Nojah, meil oli väike mägede aklimat tehtud. Itsss :))
Siia tasus tulla. Julgen kõigile soovitada. Tegemist on 12. sajandil kuninganna Tamara poolt rajatud koopa linnaga. Enne maavärinat, mis pühkis jõe orgu enamuse linnast, jõudis koht täieshiilguses tegutseda vaid 1 sajand. Hetkel elavad kohapeal vaid mõned mungad.

Peale mõnusat ekskursiooni, oli vaja tegeleda öökohaga, mis osutus alguses mõnevõrra suureks pähkliks.

Lõpptulemus oli see, et telkisime supersiledal muruplatsil, puhta jõe kaldal, muust maailmast turvaliselt eraldatud, vaateks Vardzia koopad. Lähedal oli kuum mineraalvee bassein. Lubati lahkelt kasutada, kui kliendid on lahkunud (tasuta, limiteerimata ajaga). Kuna naispere oli ennast jões puhtaks küürinud, siis puudus see tõuge, milleks uuesti ennast märjaks teha.

Aga siis saabus Priit läbirääkima. Rääkis hästi. Huuuhhh kui kuum vesi oli. Tore õhtu, tuleb meelde - ajab itsitama. Magama.

09.09.2007

Eelmisel päeval olime arvamuse juures, et päeva alustame varakult. Aga hommik algas hoopis teisiti.

Perenaine keetis õhtul ostetud rääbised ning lauale serveeriti need sibula, kohaliku leiva (puri) ja viinaga. Tore oli olla ja tore ei saanud kuidagi mööda. Toost toosti otsa ja juttu jätkus kauemaks. Pikaajaliseks eesmärgiks sai lauast tõusmine. Rääbisest kõht punnis, viinast pea sumisemas, voltisime telklaagri kokku. Ja siis hakkas pihta - ratta (loe mitme ratta) remont. Meie kikkis, rehvid lössis.

Uus eesmärk - külalislahkelt õuelt lahkuda. Tehtud! Järgmine eesmärk - poest märkamatult mööduda! Siin tekkisid takistused. Jõudnud küla servast keskuulitsale, tabas meid üllatus poe ees tunglevate Puhhide näol. Triinu gäng oli öise rongiga saabunud. Taas jätkus juttu kauemaks.
Pärapõrgus kohtuda teiste omasugustega on südant soojendav. Suutsime sooja südame nendest lahti rebida ja alustasime keskpäeva hakul teekonda. Halb tee. Ilm soe, tuul ilgelt vali.

Puhkus männikus, Sagamo järve ääres. Urmasel veits kehv, päike-tuul tegid oma töö. Mina-Liina käisime ujumas. Jahe, aga hää.

Peale puhkust suund Ninotsminda linna. Mõnus, kuid tehniliselt raske kruusa laskumine. Ja siis ASFALT, vana, aga sõidetav. Ninotsminda asub Armeenia piirist 30 km kaugusel. Linna peamisel ristteel tegime aega parajaks ning kogusime pundi kokku. Vaheldumisi kulutasime raha kahes poes: õlu, sai, vorst, virsikud, mahlad jne jne. Keeduvorsti saiad nämm

Ühe poe omanik tõi meile arbuusi ja kausitäis viinamarju ning ploome. Peale linna algas lauskjal maal hea, kuid mõtetu (vaadete poolest) tee. Osad panid kihutades minema. Pean tunnistama, et sellisel teel ei suuda mina ennast edasi liikumiseks eriti motiveerida. Enne järgmist linna nimega Akhalkalaki jõudis jõgi tee äärde, vaade orgu oli kaunis (Ivo ei näinud, vaatas vaid lenksu ja eessõitja tagumikku). Bensujaamas hankisime giidiks politsei ning meid eskorditi õhtust sööma. Resturaanis pakuti hääd ja paremat. Ivo oli eeskujulik limunaadi valaja, Alvar ja Urmas sisustasid aega pildistamisega - seekordseteks modellideks "made in Japan" söögiriistad. Mina magasin seina ääres põrandal.

Öö õunaaias. Täpselt nii. Meenutusi Bosniast. Õunaaed asus teistpool jõge ning sinna viis pikk rippsild. Läksime Priiduga läbirääkima. Pikalt ei olnud vaja leppida, nõusolek tuli kiiresti. Koha võisime ise valida, valisime ilusaima. Paravani jõgi oli selels kohas väga kiire, kohati sügav ning suuri kive täis. Kaldast lahti lasta oleks olnud rumal tegu. Mehed leidsid pesemiseks rahuliku vanni, meie valisime tagasihoidlikult veidi kaugema koha. Tont kuis vesi möllas, õnneks ära ei uhtunud.
Madin rippsilla pärast.

Õhtu pimeduses keetsime (mina, Liina, Maiken) valvuri putkas kisselli. Helises telefon, helistajaks politsei. Tunti muret meie pärast. Neile olla tulnud kõne, et meid olla kuskil kiusatud. Kisselli lõkke ääres lürpides saabus kohale politsei. Nemad tulid kontrollima, kas valvur ikka tõtt rääkis. Pigem lõhnas kogu värk ettekäändena.

Enne öörahu kinnitas valvur, et valvab meid korralikult ja kui keegi tuleb, siis laseb (kui mäletan õigesti, siis püssist). Huvitav, kas keegi julges meist sellel ööl põõsasse pissile minna.

08.09.2007

Hommik algas tavapäratult, esimesed kilomeetrid ei olnudki tõusu, see algas alles ca 10km pärast. Täna pidime vallutama meie esimese tõsiselt võetava kuru. Enne tõusu hankisime Liina ja Maikeniga külast vett, kutsuti söömagi, aga meie kibelesime edasi. Huhh algus oli palju tõotav. Hakkasime ronima jupi kaupa. Õhutemperatuur tõusis kiiresti, sõitsime varjust varju. Üsna varsti Janika loobus ning ta pakiti taaskord koos rattaga mootori abil liikuvale sõbrale, seekord traktori kasti.

Aga mulle meeldis. Mägi oli nigu kommionu. Meelitab aina ülesse poole ja siis ahvatleb aina paremate ja magusamate vaadetega. Vastu sõitsid heina all lookas veoautod, juht piilumas mõne cm avast esiaknal, uksed lahti, et saaks koorma alust pinda suuremaks. Hullud, aga eks kütus on kallis ning mäest üles alla sõitmisega kulub seda ka palju.

Aina üles ja üles, õhk muutus järjest värskemaks. Kurule jõudes leidsime eest Janika, kes tegi sõprust kohaliku karjusega. Ratsutamise tiiru tegid Janika ja Maiken. Vaatamata karjuse keelitusele jääda kurule tema juurde ööbima pluss šašlõk jms, otsustasime edasi liikuda ning jõuda lõunaks kuru all oleva järveni. Aga, asi läks teisiti. Janika ratta käiguvaheti oli kastis rappudes katki läinud, õnneks tänu meie osavatele meistritele, sai peale tunniajast pusimist ratas korda. Jee, kohe minema.

Üleval kurul oli jahe, aga alla jõudes suur vastutuul ja keskpäevane palavus. Tuli välja, et järve idapoolsele kaldale ei ole mõtet laskuda, me ei oleks sealt varju leidnud, sõitsime edasi külani. Kaardil suurena märgitud küla osutus väikseks vaeseks, poeta kohaks. Järve lõunakalda keskosas kahe küla vahel leidsime söögikoha, mis sobis pigem tuulevarjuks kui söögikohaks. Järgmine küla Poka (Foka) ei olnud enam väga kaugel, otsustasime suruda vastu tuult sinna, äkki sealne küla on siiski suurem. Eemalt vähemalt tundus nii.

Pood oli, söömiseks kohaldatud kohta aga mitte. Poe omanik seletas, et selle kandi ainuke söögikoht ongi see, mis kahe küla vahele jäi. Vat nüüd pirtsakaid eurooplasi.

Poes oli külm õlu. Kõik kes saabusid peale meid poe ette, said pihku karastava õlle. Nüüd sai peamiseks mureks ööbimiskoha leidmine. Mingi aktiivne kohalik noor "ärimees" pakkus meile aktiivselt järve äärde enda maa peal olevat ilusat telkimiskohta. Mõeldud, tehtud, sõitsime järgi, et asja kontrollida. Kohapeal selgus, et ilus plats küll, aga niivõrd kivine, et telkida küll ei saa ning "ärimees" tahab veits raha ka saada.

Samas oli meile järgi sõitnud mingi Žiguli. Taat astus välja, tuli mu juurde ja surus ennast tutvustades käe pihku. Tema olla kohaliku rajooni ülem, kes me sellised oleme, kui kauks kavatseme jääda ja mis on meie eesmärgid. Seletasin asja ära - oleme lihtsalt eraisikust (mitte riiklikud) turistid, kes soovivad üheks ööks leida ööbimiskoha telkidega, võimalikult veekogu lähedale. Selle peale kostis taat, et ta tungivalt palub "ärimehe" poolt pakutud kohta mitte jääda, see polevat väga turvaline. Samas pakkus välja, et me võime tulla tema õuele, tal naine kah seal askeldamas ning jõgigi voolab krundi kõrval, igati turvaline koht, tasuta (küsisin algul, mis maksab, taat ütles, et potšemu oskarbite). Tulgu me vaatama.

Läksimegi, mööda kivist künkliku ja väga porist külatanumat. Leidsime eest väga nunnu niidetud, heinakuhjadega õue. Sobis. Teised panid telgid püsti, mind kutsuti tuppa. Pandi nahksohvale istuma. Kena kodu. Taat tahtis nüüd väga täpselt teada, kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme. Kordasin uuesti kõik üle. Huvitav, nad arvavad, et oleme riigi poolt saadetud, et meile makstakse selle eest jne ?!?! Seejärel tegi taat kolm kõnet, tont teab kuhu, mulle selgitas, et peab võime, politseid jne sellest teavitama. Meie turvalisus peab olema igati tagatud. Tema gruusia keelsest telefonikõnedest võisin aimata, et ta andis edasi minult kuuldu.

Kuna oskasin ettevaatamatu küsimusega pildi kohta kapil onus äratada perealbumi vaatamise soovi, sain 15 minuti jooksul fotode kaudu tundma kogu peret. Kaks poega üks Moskvas, teine Tbilisis jne. Lõpuks pääsesin toast.

Armeenia küla kombed, naiste tööd ja keelud meestele :)) Meite meesperes tõi kõrvuni naeratuse suule kohalikud kombed. Nimelt mehed koduseid tõid ei tee. See on naiste õlul. Kuna meile pakuti lahkelt pesemisvõimalust, siis tuli tuua 100m kauguselt ülesmäge asuvast veevõtu kohast vett. Meil kaasas kuus meest, aga vett pidime tassima meie. Konti see ju ei murra, aga harjumatu. Kui naasesime täis ämbritega, siis võeti meid vastu lauspildistamisega. Las lõbutsevad, küll kodus rügavad :))

Saime ennast pesta, küll oli hää. Kohalikud tütarlapsed passisid küll juures, aga ... ei huvita. Probleem tekkis siis, kui meie kallid noormehed ka pesema läksid. Tuli välja, et see ruum oli mõeldud ainult naistele sisenemiseks ning meie saime pesta vaid tänu perenaise vastutulekule. Õnneks kõik laabus ning suurt tüli sellest ei tekkinud. Pererahva köögis valmistasime enda toidu.
Rein käis õhtul koos peremehega järve ääres rääbist ostmas (4kg). Traditsiooniline magama minek.

07.09.2007

Hommik algas millega? Muidugi, tõusuga. Ja nagu enne sai mainitud, teed polnud olla. Hommikul oli veidike mõnusam, õhk klaar, puud kõrged. Esimeses kontrollpunktis vesi. Jooksva veega, pikk, veits kaldus, loomade joogirenn. Innustasime küll kõiki kes kohale jõudsid sellega, et kes tahab eelmise võistleja parimat aega kõhuli liuglemises üle trumbata, aga keegi ei võtnud vedu. Innustuti hoopis külma dušši mängudes. Asi seegi.

Varsti jõudisme tasandikule. Tasandik asus võrreldes mere pinnaga väga kõrgel, järelikult mäe otsas olev tasandik. Taas aeg rallimiseks, tegime matka kiireima kruusakrossi, tasasel maal ca 10 või 15 km järjest ca 40km/h. Huuhhh, mõnus. Krossi esimesed lõpetajad olid Rein, Priit ja mina Liinaga. Ootasime teisi. Ikka ootasime teisi. Ootasime veel. Rohkem ei viitsinud. Lasime Liinaga jalga. Mäest alla ja ....

Vat siis tuli tõus, lühike no umbes kilomeetrit kaks, aga otse üles. Poolel teel üles peatas meid üks Nivas reisiv tore perekond, õnneks just sellel hetkel oli korraks veidike laugem koht. Perekond tundis huvi kes me sellised oleme, kust tuleme ja imestasid, et me üldse sinna sattunud oleme :)) Teiste hämmeldust on tore vaadata. Jõudnud üles, algas asfalt?!? ja kuna sattusime tõelisesse teede ristumise kohta, olime sunnitud tegema kohustusliku kontrollpunkti.

Lage, teeäres vagun, vaguni varju seadsimegi. Kaks poolpaljast naist, tee ääres, vaguni varjus, pärapõrgus. Meie vastu tunti huvi. Kaks kohalikku klemmi. Eelmisel päeval kasutusele võetud aktiivne passiivsus ei olnud eriti abiks. Tüütu, noormehed tundusid olevat kuidagi ühemõttelised. Lõpuks, pärast pikka ootamist saabus Ivo. Milline rõõm. Ja kui meie kalleid kaaslasi hakkas järjest rohkem saabuma, kaotati lõpuks meie vastu huvi.

Otsustasime jõuda Tsalka´sse ning ülesandeks oli leida söömiseks sobiv koht. Leidsime mõnusa varjualusega söögikoha, koos toreda perenaisega. Koha nime ei mäleta, aga leiate selle keskväljakust möödudes paremat kätt, viidaks BENZIN. Saime teada, et Tsalka järv on piisavalt lähedal ning pidi ujudagi saama. Otsustasime (mina-Liina) pärast söömist järve ääres puhata, seega pidid ka teised rattad liikvele lükkama.

Selleks, et järveni jõuda pidi ette võtma suht lühikese, aga hullult korraliku tõusu, mis algas sama kohviku juurest. Kujuta nüüd värvikalt ette: 1. kõht täis, 2. väga järsk tõus, 3. keskpäv, 4. hullult kõrge temperatuur. Panime Liinaga kiiresti ajama, et teistelt mitte peksa saada. Aga ujuda oli väga hea. Samas kohtusime vana hollandlasega, kes oli rattaga kodu ukse juurest jõudnud just Gruusia sellesse punkti kuhu meiegi. Vägev taat. Kurtis Alvarile, et pole kolm nädalat rääkida saanud.

Hea uni männitukas, kunagise sanatooriumi varemete ligidal.

Täiesti igav tee. Ja siis algasid Armeenia külad. Räpased, vaesed, majapidamise vesi ja kõik muu lasti tänavale, sopane. Kurjad koerad. Kuna kell oli juba palju, pidime leidma ööbimiskoha. Edikilisi nimelisel külal ei paistnud lõppu, üritasin suhelda kohalikega. Põhimõtteliselt esimene ja ainuke koht kus meist eriti aru ei saadud ning suhtuti väga kummaliselt. Nii palju saime siiski teada, et võime telkida ühe mahajäetud maja õuel, üritasime selgeks teha, et jõe ääres on parem. Nii jäigi, telkla püstitati orgu, kahe küla vahele. Meid käidi imetlemas, aga jäeti piisavalt hingamisruumi. Heh, kuna asusime täiesti lagedas kohas kahe küla vahel, siis valges oli veits probleeme leida piisavalt varjatud koht hädaldamiseks (vähemalt naistel), öösel aga oli tore kalpsata mööda karjamaad. Ujuma ei saanud, liiga kiire ja sügav, kuid pesemiseks sobis hästi. Õhtu möödus tavapäraselt süües ja kraadiga jooke manustades.