20.09.2007

Karge hommik, härmatis. Kui päike pistis nina mäe tagant välja, saabusid pluss kraadid. Telgist avanes tore vaade mägedele, heina kuhjadele ja heinakuhja ääres olevale pudelite reale. Kas tõesti???

Janika meisterdas hunniku keeduvorstiga saiu - imehead. Voltisime asjad üliaaeglaselt kokku ning kõmpisime mahajäetud Kobi küla südamesse. Ootasime marsat, millega olime eelmisel päeval samasse kohta saabunud. Mina, Urmas ja Ivo sisustasime aega külaga tutvumisega. Peale teist maailmasõda ehitasid sakslastest vangid siia uhke kahekordse kooli. Väljanägemiselt nigu mõni korralik alpimaja. Kool jäi unarusse Gruusia iseseisvumise alguses, kui küla sisuliselt jäeti maha. Aknad-uksed puuduvad, osaliselt isegi trepid ja vahelaed, koridorid sõnnikut täis. Arvata võib, et kohalikud haarasid lahkudes kaasa kõik, mis eemaldada andis.

Marsa saabus täpselt. Kimpsud-kompsud ja ise bussi ning Tbilisi poole ajama. Tegime mõned peatused ka:

1. miski oranz ladestus mäeküljel, omapärane. Kehva maitsega vesi, aga pidavat hää olema, mingil põhjusel olen kahtleval sisikohal;

2. saksa surnuaed (igav);

3. mälestusmärk Gruusia-Venemaa 200 aastase sõpruse auks, püstitatud miskit 1986 (äkki), kohtusime seal sakslastega. Üks tüüp kippus lobisema, puterdasin miskit vastu, aga kui mikrofon nina alla pisteti ning teavitati, et saksa raadio, lükkasin Alvari ette. Sellest sündis mõnevõrra pikk intervjuu. Täiesti sürr koht. Vaade on super. Minge vaadake seda "kunstiteost" ja tõeliselt kaunist vaadet. Soovitan.

4. Turistilõks, suveniiri müüjate näol - Urmasest sai mikker Ummi :)) (Nüüdseks on mikker kokku tõmbunud ning isegi Kasparile väike);

5. šašlõki peatus koos eheda eestipärase peldikuga ja ülinäljas paksude penidega.

Tbilisis saatkonna peatus ning kõntsa ihult uhtumiseks soovitas marsajuht linna sauna. Kuna Gruusias on täiesti mõeldamatu, et mehed-naised on korraga saunas (va pere), siis tegime tunnise kähkuka. See tähendas, et pool tundi naised ja teine pool tundi mehed. Milline raiskamine. Aga olgu, tuleb austada kohalikke kombeid. Vähemalt eesmärk oli täidetud, puhtaks me saime.

Marsajuht viis meid sööma enda tuttava restorani, või mis iganes selle koha nimetuseks tuleb anda. Peaasi - koht oli viisakas, puhas ning tädi, kes meiega tegeles ülitore ja sõbralik. Peamiselt söödi hinkaale. Kohalikelt hinkaali söömise kiirkursus (tegelt olin samasuguse koolituse teistele teinud meie matka alguses, aga noh, eks kohalikke usutakse rohkem :)))

Kohaliku "veinikeldri" külastus. Tša-tša+veini šoping. Tša-tša oli hullult kange. Tavapärase viina kangusest oli asi väga kaugel, ca 50-55 kindlasti. Huhh!

Öömaja Tbilisi agulis ühe mammi juures. Õuel kasvamas viinamarjad ja viigid, kanad, hiired, koerad.

Oli tore öö!