Ülejäänud seltskond suundus linna, et veel tutvuda vaatamisväärsustega. Sihtkohaks oli kunagine kuulus delfinaarium/akvaarium. Kunagisest hiilgusest ei olnud midagi järgi (ca 200 ruutmeetril väikesed akvaariumi pojad), aga see eest saime imetleda ehitamisjärgus uhke delfinaariumi värvilisi plakateid ehitustandri serval. Muide 2010 võite juba külastada.Ujuma!! Tegijaid oli palju, tervelt kaks. Nooh? Õigus - Kalli ja Liina, kes siis veel :)) Merevesi oli vähemalt 26 kraadi (pean silmas Celsiust), lained suured. Raske kaldast eemale saada ja siis veel raskem kaldale pääseda. Seda enam, et pidi jälgima lainet, kui ka riiete jätkuvat olemasolu seljas. Uuh, küll oli mõnus.
Viimane jalutuskäik linnas ja rataste-kottide järgi hotelli. Pilved roomasid üle linnataguste mägede mere poole. Raudteejaama pidi olema ca 6km. Kohalikelt saime suuna kätte ja minema. Peale paari kilomeetrit leidsime end jaamas. Võttis kukalt kratsima, et kas tõesti kohalikud ei tea kus miskit asub. Segadusele järgnes lahendus, õige jaam jäi siiski kaugemale.Raul pääses napilt avariist. Kohas, kus ta oli olnud mõned sekundid varem, sõitis auto teeäärse posti vastu!?! Asi käis nii kiiresti, et ta jõudis vaid hämmelduda.
Batumi raudteejaam on klaasist, automaatuste ja muude kaasaegsete vidinatega uusehitis (est 2006). Sõitsime-astusime uksest sisse ja siis ... Taevased veevarud päästeti valla. Meil jäi üle vaid rõõmu tunda, et otsustasime varakult jaama sõita.
Siis algasid läbirääkimised jaama olulise esindajaga, et saaksime olla kindlad rongile saamise osas. Esimese hooga kinnitati, et kaubavagunit ei ole, ega tule, seega ratastega rongile ei saa. Meie vastu, et lubati ju. Nii käis ping-pong edasi tagasi tunnike. Lubati asja uurida. Saime teada, et ikka saame osta lisapileteid, aga teise vagunisse. OK! Veits hiljem selgus, et niipalju kui meie tahame ei saa. Oldi veendunud, et mahume ratastega ühte vahesse ja küll leitakse mingi ruum. OK! Ostsime lõpuks kaks lisapiletit (viimased). Jäime parimat lootma.
Vihma ladistas, mina, Liina, Maiken jäime rattaid valvama, teised lidusid kõrvalolevasse restorani sööma.Tund enne rongi väljumist täitus jaam suure hulga inimestega, asi tegi murelikuks. Äikese torm läks nii suureks, et rongijaamas kadus elekter. Kui enamus meie seltskonnast süütasid koti sügavusest leitud pealambid, tekitas see imestusttäis kahina ootajate seas.
Vihm andis veidike järgi ning saabus rong. Väljumiseni oli paarkümmend minutit. Pooled läksid asju ajama, et rattad rongile saaks. Vagunisse, kuhu pidime rattad panema, oli ilgelt nõme saatja. Konkreetne "EI" ja uks nina alt kinni. Karm. Lõpuks saadi läbiräägitud vagunisaatjaga, kes tegeles meie vaguniga. Aega väljumiseni 5 minutit Jäin üksi jaama jäänud asju valvama, teised tormasid edasi-tagasi, kuhja vähendades. 2 minutit, osad asjad veel koos minuga jaamas. 0,5 minutit jooksin viimaste asjadega perroonile. Rong liikus, avatud ainult meie vaguni uks, kus olid ees kuhjade viisi kotte ja inimesi. APPI! Sain kuidagi käepidemest kinni, ise rippusin koos kottidega vagunist väljas. Suutsin asjad sisse visata ja ise ka järgi ronida. Pärast tuli välja, et vagunisaatja oli käskinud kahel korral hädapidurit tõmmata. Vastaselkorral oleks mul jäänud võimalus rongile vaid järele lehvitada.
Seejärel anti meile karm käsk kiiresti rattad vahekäigust pakihoiu riiulitele tõsta, sest järgmisest jaamast (5-6 minuti pärast) pidid uued reisijad peale tulema. Saime hakkama. Batumis meiega rongile tulnud reisijad olid meie sebimise ja ruumivõtva pagasi suhtes väga leplikud ja mõistvad. Pingelangus.Närvipinget jätkus siiski edasi. Suures laadimise tuhinas läks Alvaril kaduma raamat, mille vahel olid meie piletid. Õnneks ilmus see siiski kusagilt välja.
Gruusia-Eesti vennastumine toimus kiiresti ja valutult. Tutvusime ühe väga toreda perega - vanaema, ema, kaks tütart (veits üle 20) ja poeg (19). Üks tütardest pidi olema laulja ning võitnud mitmeid lauluvõistlusi. Mõnus tämber. Laulis nii gruusia kui ka vene keeles. Seltskond jõmises hiliste, pigem varajaste tundideni.
Muide, need kaks piletit kulusid siiski marjaks. Sellele samale perele oli müüdud kaks piletit valesti (järgmiseks päevaks). Aga neil seal karm kord, mingeid järelandmisi ei tohi teha ning kõikidest jamadest tuleb rongiülemat teavitada ja paberimajandus peab klappima. Käisin vagunisaatjaga läbirääkimas ning meiepoolne kompromiss sobis.
Vagunisaatja soovitus: kõik väärtuslik hoidke hästi enda ligi.
No comments:
Post a Comment