07.09.2007

Hommik algas millega? Muidugi, tõusuga. Ja nagu enne sai mainitud, teed polnud olla. Hommikul oli veidike mõnusam, õhk klaar, puud kõrged. Esimeses kontrollpunktis vesi. Jooksva veega, pikk, veits kaldus, loomade joogirenn. Innustasime küll kõiki kes kohale jõudsid sellega, et kes tahab eelmise võistleja parimat aega kõhuli liuglemises üle trumbata, aga keegi ei võtnud vedu. Innustuti hoopis külma dušši mängudes. Asi seegi.

Varsti jõudisme tasandikule. Tasandik asus võrreldes mere pinnaga väga kõrgel, järelikult mäe otsas olev tasandik. Taas aeg rallimiseks, tegime matka kiireima kruusakrossi, tasasel maal ca 10 või 15 km järjest ca 40km/h. Huuhhh, mõnus. Krossi esimesed lõpetajad olid Rein, Priit ja mina Liinaga. Ootasime teisi. Ikka ootasime teisi. Ootasime veel. Rohkem ei viitsinud. Lasime Liinaga jalga. Mäest alla ja ....

Vat siis tuli tõus, lühike no umbes kilomeetrit kaks, aga otse üles. Poolel teel üles peatas meid üks Nivas reisiv tore perekond, õnneks just sellel hetkel oli korraks veidike laugem koht. Perekond tundis huvi kes me sellised oleme, kust tuleme ja imestasid, et me üldse sinna sattunud oleme :)) Teiste hämmeldust on tore vaadata. Jõudnud üles, algas asfalt?!? ja kuna sattusime tõelisesse teede ristumise kohta, olime sunnitud tegema kohustusliku kontrollpunkti.

Lage, teeäres vagun, vaguni varju seadsimegi. Kaks poolpaljast naist, tee ääres, vaguni varjus, pärapõrgus. Meie vastu tunti huvi. Kaks kohalikku klemmi. Eelmisel päeval kasutusele võetud aktiivne passiivsus ei olnud eriti abiks. Tüütu, noormehed tundusid olevat kuidagi ühemõttelised. Lõpuks, pärast pikka ootamist saabus Ivo. Milline rõõm. Ja kui meie kalleid kaaslasi hakkas järjest rohkem saabuma, kaotati lõpuks meie vastu huvi.

Otsustasime jõuda Tsalka´sse ning ülesandeks oli leida söömiseks sobiv koht. Leidsime mõnusa varjualusega söögikoha, koos toreda perenaisega. Koha nime ei mäleta, aga leiate selle keskväljakust möödudes paremat kätt, viidaks BENZIN. Saime teada, et Tsalka järv on piisavalt lähedal ning pidi ujudagi saama. Otsustasime (mina-Liina) pärast söömist järve ääres puhata, seega pidid ka teised rattad liikvele lükkama.

Selleks, et järveni jõuda pidi ette võtma suht lühikese, aga hullult korraliku tõusu, mis algas sama kohviku juurest. Kujuta nüüd värvikalt ette: 1. kõht täis, 2. väga järsk tõus, 3. keskpäv, 4. hullult kõrge temperatuur. Panime Liinaga kiiresti ajama, et teistelt mitte peksa saada. Aga ujuda oli väga hea. Samas kohtusime vana hollandlasega, kes oli rattaga kodu ukse juurest jõudnud just Gruusia sellesse punkti kuhu meiegi. Vägev taat. Kurtis Alvarile, et pole kolm nädalat rääkida saanud.

Hea uni männitukas, kunagise sanatooriumi varemete ligidal.

Täiesti igav tee. Ja siis algasid Armeenia külad. Räpased, vaesed, majapidamise vesi ja kõik muu lasti tänavale, sopane. Kurjad koerad. Kuna kell oli juba palju, pidime leidma ööbimiskoha. Edikilisi nimelisel külal ei paistnud lõppu, üritasin suhelda kohalikega. Põhimõtteliselt esimene ja ainuke koht kus meist eriti aru ei saadud ning suhtuti väga kummaliselt. Nii palju saime siiski teada, et võime telkida ühe mahajäetud maja õuel, üritasime selgeks teha, et jõe ääres on parem. Nii jäigi, telkla püstitati orgu, kahe küla vahele. Meid käidi imetlemas, aga jäeti piisavalt hingamisruumi. Heh, kuna asusime täiesti lagedas kohas kahe küla vahel, siis valges oli veits probleeme leida piisavalt varjatud koht hädaldamiseks (vähemalt naistel), öösel aga oli tore kalpsata mööda karjamaad. Ujuma ei saanud, liiga kiire ja sügav, kuid pesemiseks sobis hästi. Õhtu möödus tavapäraselt süües ja kraadiga jooke manustades.