08.09.2007

Hommik algas tavapäratult, esimesed kilomeetrid ei olnudki tõusu, see algas alles ca 10km pärast. Täna pidime vallutama meie esimese tõsiselt võetava kuru. Enne tõusu hankisime Liina ja Maikeniga külast vett, kutsuti söömagi, aga meie kibelesime edasi. Huhh algus oli palju tõotav. Hakkasime ronima jupi kaupa. Õhutemperatuur tõusis kiiresti, sõitsime varjust varju. Üsna varsti Janika loobus ning ta pakiti taaskord koos rattaga mootori abil liikuvale sõbrale, seekord traktori kasti.

Aga mulle meeldis. Mägi oli nigu kommionu. Meelitab aina ülesse poole ja siis ahvatleb aina paremate ja magusamate vaadetega. Vastu sõitsid heina all lookas veoautod, juht piilumas mõne cm avast esiaknal, uksed lahti, et saaks koorma alust pinda suuremaks. Hullud, aga eks kütus on kallis ning mäest üles alla sõitmisega kulub seda ka palju.

Aina üles ja üles, õhk muutus järjest värskemaks. Kurule jõudes leidsime eest Janika, kes tegi sõprust kohaliku karjusega. Ratsutamise tiiru tegid Janika ja Maiken. Vaatamata karjuse keelitusele jääda kurule tema juurde ööbima pluss šašlõk jms, otsustasime edasi liikuda ning jõuda lõunaks kuru all oleva järveni. Aga, asi läks teisiti. Janika ratta käiguvaheti oli kastis rappudes katki läinud, õnneks tänu meie osavatele meistritele, sai peale tunniajast pusimist ratas korda. Jee, kohe minema.

Üleval kurul oli jahe, aga alla jõudes suur vastutuul ja keskpäevane palavus. Tuli välja, et järve idapoolsele kaldale ei ole mõtet laskuda, me ei oleks sealt varju leidnud, sõitsime edasi külani. Kaardil suurena märgitud küla osutus väikseks vaeseks, poeta kohaks. Järve lõunakalda keskosas kahe küla vahel leidsime söögikoha, mis sobis pigem tuulevarjuks kui söögikohaks. Järgmine küla Poka (Foka) ei olnud enam väga kaugel, otsustasime suruda vastu tuult sinna, äkki sealne küla on siiski suurem. Eemalt vähemalt tundus nii.

Pood oli, söömiseks kohaldatud kohta aga mitte. Poe omanik seletas, et selle kandi ainuke söögikoht ongi see, mis kahe küla vahele jäi. Vat nüüd pirtsakaid eurooplasi.

Poes oli külm õlu. Kõik kes saabusid peale meid poe ette, said pihku karastava õlle. Nüüd sai peamiseks mureks ööbimiskoha leidmine. Mingi aktiivne kohalik noor "ärimees" pakkus meile aktiivselt järve äärde enda maa peal olevat ilusat telkimiskohta. Mõeldud, tehtud, sõitsime järgi, et asja kontrollida. Kohapeal selgus, et ilus plats küll, aga niivõrd kivine, et telkida küll ei saa ning "ärimees" tahab veits raha ka saada.

Samas oli meile järgi sõitnud mingi Žiguli. Taat astus välja, tuli mu juurde ja surus ennast tutvustades käe pihku. Tema olla kohaliku rajooni ülem, kes me sellised oleme, kui kauks kavatseme jääda ja mis on meie eesmärgid. Seletasin asja ära - oleme lihtsalt eraisikust (mitte riiklikud) turistid, kes soovivad üheks ööks leida ööbimiskoha telkidega, võimalikult veekogu lähedale. Selle peale kostis taat, et ta tungivalt palub "ärimehe" poolt pakutud kohta mitte jääda, see polevat väga turvaline. Samas pakkus välja, et me võime tulla tema õuele, tal naine kah seal askeldamas ning jõgigi voolab krundi kõrval, igati turvaline koht, tasuta (küsisin algul, mis maksab, taat ütles, et potšemu oskarbite). Tulgu me vaatama.

Läksimegi, mööda kivist künkliku ja väga porist külatanumat. Leidsime eest väga nunnu niidetud, heinakuhjadega õue. Sobis. Teised panid telgid püsti, mind kutsuti tuppa. Pandi nahksohvale istuma. Kena kodu. Taat tahtis nüüd väga täpselt teada, kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme. Kordasin uuesti kõik üle. Huvitav, nad arvavad, et oleme riigi poolt saadetud, et meile makstakse selle eest jne ?!?! Seejärel tegi taat kolm kõnet, tont teab kuhu, mulle selgitas, et peab võime, politseid jne sellest teavitama. Meie turvalisus peab olema igati tagatud. Tema gruusia keelsest telefonikõnedest võisin aimata, et ta andis edasi minult kuuldu.

Kuna oskasin ettevaatamatu küsimusega pildi kohta kapil onus äratada perealbumi vaatamise soovi, sain 15 minuti jooksul fotode kaudu tundma kogu peret. Kaks poega üks Moskvas, teine Tbilisis jne. Lõpuks pääsesin toast.

Armeenia küla kombed, naiste tööd ja keelud meestele :)) Meite meesperes tõi kõrvuni naeratuse suule kohalikud kombed. Nimelt mehed koduseid tõid ei tee. See on naiste õlul. Kuna meile pakuti lahkelt pesemisvõimalust, siis tuli tuua 100m kauguselt ülesmäge asuvast veevõtu kohast vett. Meil kaasas kuus meest, aga vett pidime tassima meie. Konti see ju ei murra, aga harjumatu. Kui naasesime täis ämbritega, siis võeti meid vastu lauspildistamisega. Las lõbutsevad, küll kodus rügavad :))

Saime ennast pesta, küll oli hää. Kohalikud tütarlapsed passisid küll juures, aga ... ei huvita. Probleem tekkis siis, kui meie kallid noormehed ka pesema läksid. Tuli välja, et see ruum oli mõeldud ainult naistele sisenemiseks ning meie saime pesta vaid tänu perenaise vastutulekule. Õnneks kõik laabus ning suurt tüli sellest ei tekkinud. Pererahva köögis valmistasime enda toidu.
Rein käis õhtul koos peremehega järve ääres rääbist ostmas (4kg). Traditsiooniline magama minek.