Eelmisel päeval olime arvamuse juures, et päeva alustame varakult. Aga hommik algas hoopis teisiti.Perenaine keetis õhtul ostetud rääbised ning lauale serveeriti need sibula, kohaliku leiva (puri) ja viinaga. Tore oli olla ja tore ei saanud kuidagi mööda. Toost toosti otsa ja juttu jätkus kauemaks. Pikaajaliseks eesmärgiks sai lauast tõusmine. Rääbisest kõht punnis, viinast pea sumisemas, voltisime telklaagri kokku. Ja siis hakkas pihta - ratta (loe mitme ratta) remont.
Meie kikkis, rehvid lössis.Uus eesmärk - külalislahkelt õuelt lahkuda. Tehtud! Järgmine eesmärk - poest märkamatult mööduda! Siin tekkisid takistused. Jõudnud küla servast keskuulitsale, tabas meid üllatus poe ees tunglevate Puhhide näol.
Triinu gäng oli öise rongiga saabunud. Taas jätkus juttu kauemaks.Pärapõrgus kohtuda teiste omasugustega on südant soojendav. Suutsime sooja südame nendest lahti rebida ja alustasime keskpäeva hakul teekonda. Halb tee. Ilm soe, tuul ilgelt vali.
Puhkus männikus, Sagamo järve ääres. Urmasel veits kehv, päike-tuul tegid oma töö. Mina-Liina käisime ujumas. Jahe, aga hää.
Peale puhkust suund Ninotsminda linna. Mõnus, kuid tehniliselt raske kruusa laskumine. Ja siis ASFALT, vana, aga sõidetav. Ninotsminda asub Armeenia piirist 30 km kaugusel. Linna peamisel ristteel tegime aega parajaks ning kogusime pundi kokku. Vaheldumisi kulutasime raha kahes poes: õlu, sai, vorst, virsikud, mahlad jne jne. Keeduvorsti saiad nämm
Ühe poe omanik tõi meile arbuusi ja kausitäis viinamarju ning ploome. Peale linna algas lauskjal maal hea, kuid mõtetu (vaadete poolest) tee. Osad panid kihutades minema. Pean tunnistama, et sellisel teel ei suuda mina ennast edasi liikumiseks eriti motiveerida. Enne järgmist linna nimega Akhalkalaki jõudis jõgi tee äärde, vaade orgu oli kaunis (Ivo ei näinud, vaatas vaid lenksu ja eessõitja tagumikku). Bensujaamas hankisime giidiks politsei ning meid eskorditi õhtust sööma. Resturaanis pakuti hääd ja paremat. Ivo oli eeskujulik limunaadi valaja, Alvar ja Urmas sisustasid aega pildistamisega - seekordseteks modellideks "made in Japan" söögiriistad. Mina magasin seina ääres põrandal.Öö õunaaias. Täpselt nii. Meenutusi Bosniast. Õunaaed asus teistpool jõge ning sinna viis pikk rippsild. Läksime Priiduga läbirääkima. Pikalt ei olnud vaja leppida, nõusolek tuli kiiresti. Koha võisime ise valida, valisime ilusaima. Paravani jõgi oli selels kohas väga kiire, kohati sügav ning suuri kive täis. Kaldast lahti lasta oleks olnud rumal tegu. Mehed leidsid pesemiseks rahuliku vanni, meie valisime tagasihoidlikult veidi kaugema koha. Tont kuis vesi möllas, õnneks ära ei uhtunud.
Madin rippsilla pärast.
Õhtu pimeduses keetsime (mina, Liina, Maiken) valvuri putkas kisselli. Helises telefon, helistajaks politsei. Tunti muret meie pärast. Neile olla tulnud kõne, et meid olla kuskil kiusatud. Kisselli lõkke ääres lürpides saabus kohale politsei. Nemad tulid kontrollima, kas valvur ikka tõtt
rääkis. Pigem lõhnas kogu värk ettekäändena.Enne öörahu kinnitas valvur, et valvab meid korralikult ja kui keegi tuleb, siis laseb (kui mäletan õigesti, siis püssist). Huvitav, kas keegi julges meist sellel ööl põõsasse pissile minna.
No comments:
Post a Comment