05.09.2007

Lennujaama formaalsused laabusid kenasti, vaid Janika rattakast oli räsida saanud ja mõned rattad vajasid pärast lendu kerget turgutamist, näiteks lohvid katki.

NB! Pakkides ratta lennukisse minekuks, lase rehvid tühjemaks!

Kasti probleem lahenes sealsamas, ühed kohalikud võtsid need mingi nutsu eest enda hoolde. Raha vahetamine - lennujaamas 24h, kurss normaalne. 1 USD = 1,65 GEL. Tbilisis sama ning vahetada saab kõikjal. PS Euro kurss oli ka hea.

Astudes välja varahommikusse Gruusiasse, ootas meid ukse taga hulk politsei autosid, mis kõik vilkusid täistuledes. Ei, ei kõik oli korras. Hiljem tuli välja, et neil ongi nii kombeks. Muide politseistruktuur on neil korralikult rahastatud: uued autod, väljaõpe isegi eestlaste poolt. Eriti hästi on neil rahastatud autoga tuututamise atribuutikasse ning mögafoni. See tuututamine kõlab umbes nii: ürita hästi mehise madala ja veits käriseva rokiliku häälega öelda tö-tö :)) ning seejärel tuleb gruusia keeles mingeid käske jagada ning side lõpus mikrofoni puhuda. Politsei on tore olla.

Rattad täispurjedes, kulgesime Tbilisi poole. Ikka veel soe ja aina soojemaks läheb :)) Otsustasime, et enne Tbilisit otsime koha kus saab horisontaalasendis kerra tõmbuda ning Une-Mati kaissu võtta. Sobilikuks osutus keset teede rägastikku asuv lage kausi kujuline park, mille keskel toretses maailmasõja auks püstitatud, kuid vandaalide käest räsida saanud falloslik hiigelmonument. Gruusia riigi poolt tasustatud kohalik taat valvas nüüd sammast kui ka meid. Turvaline.

Matid maha ja nurruma. Sattusin sipelgapessa, häh, aga Une-Matil oli mehisem (unepulber). Päike kurivaim hakkas mäe ja pilve tagant varsti paistma ning ajas halastamatult üles. Teele, ikka veel Tbilisi poole.

Gruusia ja liiklus. Huvitav on see, et kõrvalt vaatajana näib pööraselt kaootiline, kiire, vali ja hullumeelne, aga osa võttes kõik sujub. Signaali kasutatakse teistel põhjustel kui olen harjunud meie koduses liikluses. Tähenduseks ei ole "Kuradi idioot", vaid näiteks "sõidan mööda", "olen vasakul" - sellised eesmärgipõhised. Ja veel, miljoni linn (1,3 mlj) ning ei mingeid ummikuid.

Autod. Toredad. Peamiselt Ford Transit ja mingi Mersu väikebuss (kandilise ninaga), kogu vene autopark, huipu kalleid nahksisuga maastureid, rool võis olla nii vasakul kui ka paremal, hobused, eeslid. Kütus = saast, Tbilisi ägises heitgaaside ja kurat teab millega rikastatud hingamiskõlbmatust õhust.

Orienteerusime turule, kus kuulu järgi pidi äkki gaasi saama. Olime igaks juhuks varunud endale multifunktsionaalse põleti, milles pidi põlema sisuliselt kõik. Targasti tegime, gaasi ei saanud. Parandan, gaasi oli, aga valedes potsakates, ükski kolmest erinevast põletist ei sobinud. Ostsime whitespirti. Põles. Samalt turult hankisime konservid, sibulad, küüslaugu ja kuivained. Odav.

Keskpäeval?!? (hullud) üritasime asuda teele. Tbilisi ruineeris tugevalt ning soov välja pääseda oli suur. Tont, teele jäi uhke park, purskaevude, monumentide ja päikest varjavate puudega. Kuum keskpäev Tbilisis tekitab tunde, et oled kõrbes. Otsustasime teha taas peatuse. Purskaevu "suplus" + jalutuskäik plekktädi juurde mööda lõputut treppi. Peatus oli pikk. Meie esimesed hinkaalid. Mmmm kui head. Kuna Priidul oli nimepäev, siis kuhjasime ta üle Eestist kaasa võetud kingitustega. Lõpuks saabus hetk, mil olime valmis tõeliseks teekonnaks.

Kohe peale lauast tõusmist algas tõus ja nii jäigi kuni ööbimiskohani. Loodan, et saan hiljem siia vahele kirjutada nii kilomeetreid kui ka tõusu ning languse numbreid, aga selleks on mul vaja teiste üleskirjutisi lehitseda ning tehnikat raputada. Poolel teel mäkke sai Janikal isu otsa. Grupp läks laiali. Mina, Alvar ja Maiken jäime Janikale appi hääletama, teised ronisid edasi. Pakkisime ta toredate noormeestega täidetud väikesele kaubaautole ning kohtumiskohaks leppisime Tskneti. Tiksusime siis kolmekesi teistele järgi. Autojuhid lõid risti ette või tuututasid.

Tsknetis leidsime mõnusa telkimise pesa ühe toreda söögikoha õuel. Kokkulepe oli, et telke võime püstitada peale südaööd, kuni kliendid lahkuvad. Kliente ei näinud ja telke ei püstitanud. Mõnus õhtu, hea seltskond, hüva söök-jook, tsikaadide siristamine, konnade krooksumine, politsei tö-töö-tamine ja romantiline öine Tbilisi vaade. Õhhh (see on õhkamine!) Magasime tähistava all, kuni hakkas veits tilkuma, varikatused aitasid hädast välja.