Tõus jätkus, kuumus samuti. Rein va kavalpea tegeles petturlusega. See tähendab, et visa ja pingutava ülesse rühkimise ja higistamise asemel haaras ta kinni mööduva Kamazi kastist ning sõitis pikalt ja arvatavasti vilet lastes mäest üles. Tema eeskuju oli nakkav, ka Ivo sirutas äraootavalt käe ning surus sõrmed karmilt järgmise Kamazi kasti serva ümber. Vat kus on veoautod Gruusias! Meie teised jätkasime siiski traditsioonilisema mäkke siblimise tehnikas, käik 1:4/2:4 või kuidas keegi.
Mingil põhjusel väsis Ivo Kamaz siiski veevõtu kohas ära ja jahutas seal ennast, peremeest ja Ivot. (Pärast selgus, et ka Ivo väsis). Nagu alati (peaaegu alati, esineb ka erandeid, isegi sellel matkal) lõpeb tõus langusega. Meie esimene tõsisemalt võetav allakäik, täitsa tore tunne.
Laskumise lõpus ootas meid puudesalus värske naerusuine Rein. Kohalik taat üritas kõiki viinaga kostitada, vist ei läinud asjaks, tuleb teistelt järele pärida.
NB! Miski märjuke ringles kogu matka vältel seltskonnas pidevalt! APPI varsti kuulun AA (avalike anonüümikute) rühma.
Nagu arvata võis, lõppes seekordne laskumine siiski tõusuga, samuti jätkas tõusu ka kraadiklaasi näidik. Vett kulus palju. Ja siis algas lõbu, täiesti sile asfalt, kurviline tee, ilusad vaated (nii palju kui jõudis lenksult pilku tõsta) ja meie matka tipp kiirus. Laskumise lõpus otsustasime loenduse teha. Kõik kes mäest alla said juuksed tuulest püsti, silmad rõõmust punnis, kiitsid oma kiirust - üle 60 km/h said kõik. Lõpuks jõudis kohale Urmas, samuti juuksed püsti, silmad punnis ja kiitis: oh 50 km/h sain kätte :))) Nalja nabani.
Aga, kuumus jätkus ning algas taaskord tõus, vaja leida söögi- ja lõunauinaku koht. Miskit küla jäi teele kauplusega, mille nimeks sobiks "Eimidagit" ja söögikoha nimetuseks sobiks hästi "Eikusagil". Kohalike poiste poolt korraldati jalgratta šõu, mis tundus tüütu. Lahkusime.
Nats külast eemal leidsime mõnusa männiku, kus sai mõnusalt ennast sisse seada. Poisikesed üritasid kuidagi meie tähelepanu võita, aga üsna kiiresti tüdinesid meie aktiivsest passiivsusest.
Uni sai hea, eks oli selle nimel ka vaeva nähtud. Asfalt asendus varsti teetööliste, hullult katkise tee või teetammi ehitusega. Ja siis teetööd lõppesid, aga asfalt ei alanud, ega alanud enne mitmesaja kilomeetri läbimist. Nüüd saatis enamuse ajast kunagine 20 aasta tagune asfalt, millest oli säilinud vaid mõned servad aukude keskel.
Kehv tee on minu ja Liina lemmik. Kuna Priit oli tihedalt sabas, siis on kaks võimalust:
1. talle meeldib kihutada toredal kruusateel;
2. talle meeldime meie.
Jõdsime teistest väga palju ette. Muideks täies lastis rattaga on võimalik kihutada küll, muidugi peab seda mõistusega tegema. Õhtu hakkas saabuma ja olime kogu pundiga veendunud, et asume kaardi järgi kaugemal, kui hiljem välja tuli. Kaardiga oli tõeline error, vahemaad erinevad oluliselt tegelikkuses läbitud kilomeetritest ja seda mõlemat pidi - kord kaardil, kord spidomeetril rohkem kilomeetreid?!?! Eesmärk oli jõuda jõeni ning kilomeetrite järgi spidomeetril pidime kohe-kohe seda nägema.
Eelviimases kontrollpunktist lahkusime Liina ja Maikeniga enne teisi, et leida ööbimiseks sobiv koht. Hoopis jõudsime külasse, millest me kaardil olime enda arust juba vähemalt 10km tagasi mööda sõitnud. Tont. Jätsime Maikeni, kui kõige suurema ja tugevama üksi tee äärde kinnise poeputka kõrvale valvama ja teisi ootama ning keerasime Liinaga külasse sisse, lootuses hankida leiba ja vett. Vett leidsime, aga hästi kõrvalises ja pealtnäha vaeses külas oli õhtuks kõik poeks mõeldud putkad suletud. Muide need avati tegelikult peaaegu kohe, kui jõudisme nukralt ringi vaadata.
Kohtusime ühe kohaliku noormehega, kes oli jõeäärsest 7 km kaugusest külast enda tädile külla tulnud. Ta üritas meid igati aidata, aga leivata me jäimegi.
Ühe viisaka onu käest saime teada, et jõeni on veel mõned kilomeetrid sõita, õnneks allamäge.
Maiken oli hästi valvanud ning kogu meie pundi kokku kogunud. Putka omanik jagas pirne ja vett. Jõeni jõudsin esimesena, leides eest karjuse koos hobuse ja lehmadega. Uurisin viisakalt, kas võime jõe ääres ööbida. Taat oli igati abivalmis, näitas kohagi ette, tõi põuest välja ploomi puskari ning nõudis kõigilt põhjani joomist. Appi! Tegelt maitses hästi ja nokkis veel pareminigi. Mäe tagant paistis pilve piir ning taat rehmas vaid käega, et sadama nüüd küll ei hakka.
Jões sai selili-kõhuli stiilis ennast puhtaks pestud ning täpselt vihma alguseks lusika pudru sisse löödud :))) Minu kolmesesse telki mahub kümme inimest, täpsemalt kümme just sellel matkal olnud inimest. Võimalik, et teistsuguseid inimesi nii palju ei mahuks. Müts maha, meil on ikka kuradima hea kamp.
Mingil põhjusel väsis Ivo Kamaz siiski veevõtu kohas ära ja jahutas seal ennast, peremeest ja Ivot. (Pärast selgus, et ka Ivo väsis). Nagu alati (peaaegu alati, esineb ka erandeid, isegi sellel matkal) lõpeb tõus langusega. Meie esimene tõsisemalt võetav allakäik, täitsa tore tunne.
Laskumise lõpus ootas meid puudesalus värske naerusuine Rein. Kohalik taat üritas kõiki viinaga kostitada, vist ei läinud asjaks, tuleb teistelt järele pärida.
NB! Miski märjuke ringles kogu matka vältel seltskonnas pidevalt! APPI varsti kuulun AA (avalike anonüümikute) rühma.
Nagu arvata võis, lõppes seekordne laskumine siiski tõusuga, samuti jätkas tõusu ka kraadiklaasi näidik. Vett kulus palju. Ja siis algas lõbu, täiesti sile asfalt, kurviline tee, ilusad vaated (nii palju kui jõudis lenksult pilku tõsta) ja meie matka tipp kiirus. Laskumise lõpus otsustasime loenduse teha. Kõik kes mäest alla said juuksed tuulest püsti, silmad rõõmust punnis, kiitsid oma kiirust - üle 60 km/h said kõik. Lõpuks jõudis kohale Urmas, samuti juuksed püsti, silmad punnis ja kiitis: oh 50 km/h sain kätte :))) Nalja nabani.
Aga, kuumus jätkus ning algas taaskord tõus, vaja leida söögi- ja lõunauinaku koht. Miskit küla jäi teele kauplusega, mille nimeks sobiks "Eimidagit" ja söögikoha nimetuseks sobiks hästi "Eikusagil". Kohalike poiste poolt korraldati jalgratta šõu, mis tundus tüütu. Lahkusime.
Nats külast eemal leidsime mõnusa männiku, kus sai mõnusalt ennast sisse seada. Poisikesed üritasid kuidagi meie tähelepanu võita, aga üsna kiiresti tüdinesid meie aktiivsest passiivsusest.
Uni sai hea, eks oli selle nimel ka vaeva nähtud. Asfalt asendus varsti teetööliste, hullult katkise tee või teetammi ehitusega. Ja siis teetööd lõppesid, aga asfalt ei alanud, ega alanud enne mitmesaja kilomeetri läbimist. Nüüd saatis enamuse ajast kunagine 20 aasta tagune asfalt, millest oli säilinud vaid mõned servad aukude keskel.
Kehv tee on minu ja Liina lemmik. Kuna Priit oli tihedalt sabas, siis on kaks võimalust:
1. talle meeldib kihutada toredal kruusateel;
2. talle meeldime meie.
Jõdsime teistest väga palju ette. Muideks täies lastis rattaga on võimalik kihutada küll, muidugi peab seda mõistusega tegema. Õhtu hakkas saabuma ja olime kogu pundiga veendunud, et asume kaardi järgi kaugemal, kui hiljem välja tuli. Kaardiga oli tõeline error, vahemaad erinevad oluliselt tegelikkuses läbitud kilomeetritest ja seda mõlemat pidi - kord kaardil, kord spidomeetril rohkem kilomeetreid?!?! Eesmärk oli jõuda jõeni ning kilomeetrite järgi spidomeetril pidime kohe-kohe seda nägema.
Eelviimases kontrollpunktist lahkusime Liina ja Maikeniga enne teisi, et leida ööbimiseks sobiv koht. Hoopis jõudsime külasse, millest me kaardil olime enda arust juba vähemalt 10km tagasi mööda sõitnud. Tont. Jätsime Maikeni, kui kõige suurema ja tugevama üksi tee äärde kinnise poeputka kõrvale valvama ja teisi ootama ning keerasime Liinaga külasse sisse, lootuses hankida leiba ja vett. Vett leidsime, aga hästi kõrvalises ja pealtnäha vaeses külas oli õhtuks kõik poeks mõeldud putkad suletud. Muide need avati tegelikult peaaegu kohe, kui jõudisme nukralt ringi vaadata.
Kohtusime ühe kohaliku noormehega, kes oli jõeäärsest 7 km kaugusest külast enda tädile külla tulnud. Ta üritas meid igati aidata, aga leivata me jäimegi.
Ühe viisaka onu käest saime teada, et jõeni on veel mõned kilomeetrid sõita, õnneks allamäge.
Maiken oli hästi valvanud ning kogu meie pundi kokku kogunud. Putka omanik jagas pirne ja vett. Jõeni jõudsin esimesena, leides eest karjuse koos hobuse ja lehmadega. Uurisin viisakalt, kas võime jõe ääres ööbida. Taat oli igati abivalmis, näitas kohagi ette, tõi põuest välja ploomi puskari ning nõudis kõigilt põhjani joomist. Appi! Tegelt maitses hästi ja nokkis veel pareminigi. Mäe tagant paistis pilve piir ning taat rehmas vaid käega, et sadama nüüd küll ei hakka.
Jões sai selili-kõhuli stiilis ennast puhtaks pestud ning täpselt vihma alguseks lusika pudru sisse löödud :))) Minu kolmesesse telki mahub kümme inimest, täpsemalt kümme just sellel matkal olnud inimest. Võimalik, et teistsuguseid inimesi nii palju ei mahuks. Müts maha, meil on ikka kuradima hea kamp.
No comments:
Post a Comment